Jian`an poeemid olid üleminek rahvalauludest õpetlaspoeemideks. Ruan Ji Hiinas elanud 3 saj. oli Seitsme Saaga Bambuse salusse, kuhu kuulus grupp taoistlike õpetlasi, nad olid enamasti kirjanikud ja muusikud verisel 3 saj.(sõja pärast). Niiet tema looming oli ka kirjutatud üsna veristes ja julmas maailmas. Tao Yuanming (Tao Qian) Hiina luuletaja, 4-5 saj. ülistas lihtsais selgeis värssides maaelu, veini, loodust, muistseid konfutsianistlike voorusi. Teosed ,,kojutulek", virsikuõie allikas" Wang Wei 8 saj hiina poeet, tuntud ka buddah poeet. Tangi dünastia poeet, riigimees, muusik ja maailija. Tuntud oma nelikvärsi poolest, kus tavaliselt on põhitemaatikaks inimese olemasolu, udu, vesi ja rahu. Li Bai (Li Bo) hiina luuletaja, 8 saj. tema luules kajastus inimese ja looduse ühtsus, kuuletumine kõiksuse eluhingusele (taoism). Filosoofiline olemisrõõm ja ilu ülistamine, filosoofilised eleegilised mõtisklused.
See purustas lõplikult vana pärandusliku aristokraatia ning täiesti ainulaadsena ajaloos muutus valitsevaks klassiks intelligents, sest traditsioonikohaselt nõudsid eksamid põhjalikku hiina keele ja veel sügavamat hiina kirjanduse tundmist, konfutsianistlikku klassikat praktiliselt peast. Eksameid oli mitmeid. Kõige levinum neist oli klassikaline eksam, mis sisaldas küsimusi konfutsianistlike teoste kohta, ja õpetlaste eksam, milleks polnud nii hästi vaja teoseid tunda, kuid kandidaatidelt nõuti eri stiilis värsside kirjutamist. Mõlemal eksamil tuli kandidaatidel kirjutada esseesid moraalipõhimõtetest ja praktilistest haldusküsimustest ning näidata oma teadmisi Hiina ajaloost. Kuni 807.aastani olid eksamid suulised, hiljem kirjalikud. Riigieksameid korraldas selleks loodud agentuur Rituaalide Nõukogu.
Sellel ajal 13. Sajandi allika põhjal vanem bukagu oli palju rohkem loomingulisem ja teatraalsem hiljem tänapäeval esitatust. Hiinast Hiina muusika sissetoomine Jaapanisse saavutas oma haripunkti Tandi dünastia ajal. Bukagu, mida võib nimetada ka gagakuks on seotud orkestrimuusikaga ja bukagu tantsuga. Gagaku on tüüpiline õukonnamuusika, mis toodi Hiinast Jaapanisse 8. sajandil. 9. sajandi ja 11. sajandi vahel gagaku saavutas oma suurima populaarsuse.Kui Hiina gagaku oli peamiselt Konfutsianistlike riitustega seotud siis Jaapanisse imporditud gagaku oli põhiliselt bankettimuusika. Gagaku mainitakse esmakordselt 701. aastal kui loodi Gagakuryo akadeemia, mis oli esimene imperiaalne muusika akadeemia. Selle akadeemia paljud õpetajad olid pärit Hiinast ja Koreast. 9. sajandi esimesel poolel keiser Soga organiseeris ümber gagaku orkestri ja repertuaari struktuuri, mis tekitas jaotumise „saho- no- kagu“, mis tähendas vasak muusika ja uho- no- gaku“ ehk parem muusika
See purustas lõplikult vana pärandusliku aristokraatia ning täiesti ainulaadsena ajaloos muutus valitsevaks klassiks intelligents, sest traditsioonikohaselt nõudsid eksamid põhjalikku hiina keele ja veel sügavamat hiina kirjanduse tundmist, konfutsianistlikku klassikat praktiliselt peast. Eksameid oli mitmeid. Kõige levinum neist oli klassikaline eksam, mis sisaldas küsimusi konfutsianistlike teoste kohta, ja õpetlaste eksam, milleks polnud nii hästi vaja teoseid tunda, kuid kandidaatidelt nõuti eri stiilis värsside kirjutamist. Mõlemal eksamil tuli kandidaatidel kirjutada esseesid moraalipõhimõtetest ja praktilistest haldusküsimustest ning näidata oma teadmisi Hiina ajaloost. Kuni 807.aastani olid eksamid suulised, hiljem kirjalikud. Riigieksameid korraldas selleks loodud agentuur Rituaalide Nõukogu.
Jaapanis on inimest esmatähtsaks eesmärgiks säilitada harmoonia ja väärikus (mis sageli läänes teisejärguline), ja mitte petta.(Foster 2000:29) Lõuna-Korea: Kontekst ei ole Lõuna-Koreas suhtlemisel määrav, kuid see lubab sageli otsest ja vastandavat kõnet. Lõunakorealased on otsekohesed, kuid harva järsud; kuigi nad ütlevad, mida nad tunnevad (tunne on neile väga tähtis), ei taha nad väärikust kaotada ega olla ebaviisakad konfutsianistlike korralduste suhtes. Lõunakorealased teevad otsuseid ja suhtlevad vaistlikult: nad hindavad inimesi ja olukordi mõtete lugemisega ehk pumm`iga. Sümboolseid verbaalseid eriti ei kasutata. Et keelebarjääri ületada, kasutage fotosid, graafikuid, tabeleid ja numbreid. (Foster 2000:110) Hiina: Kontekst ei ole Hiinas suhtlemisel määrav, kuid see lubab sageli otsest ja vastandavat kõnet. Hiinlased võivad olla järsud ning oskavad öelda ja ütlevadki ,,ei", vastupidiselt jaapanlastele.
Sünnitusvõimelised naised teevad karjääri ja seetõttu ei mõelda pereplaneerimise peale. Sünnib järjest vähem lapsi. Sündimus on vähenenud. Maailma suurima rahvaarvuga riik Hiina elab juba veerand sajandit ,,ühe lapse poliitika" tähe all. Meeste keskmine eluiga on 32,3 ja naiste oma 32,2 aastat. See on kõrge keskmine eluiga. Teiseks käivitas ühe lapse poliitika Hiinas hüsteeria, mis pole seal tänaseni vaibunud ja mis on seotud iidsete konfutsianistlike tõekspidamistega, mille kohaselt täisväärtuslik ühiskonnaliige on mees, mitte naine. See tähendas (ja tähendab) seda, et oma ühe ja ainukese lapsena soovisid hiinlased tingimata näha poissi, mitte tüdrukut. Tüdruku sündimise korral pole olnud haruldane tema hukkamine, maha salgamine või ära müümine. See on veerand sajandi jooksul tekitanud Hiinas olukorra, kus meeste osakaal rahvastikus on ümmarguselt 52 protsenti ning nooremates vanusegruppides on disproportsioon veelgi suurem
Tagantjärgi hakati karistama neid, kes olid mongoli alluvusse läinud. Karistati kuni kolm põlve perekonnaliikmeid, distsiplineeris veel rohkem. Repressioonide käigus said kannatada ka uue keisri äsjased toetajad, need kes olid tema liitlased mongolite vastu, pöördus nende vastu sama moodi. Tihtilugu paljude diktaatoride tunnusjoon. Kardavad oma ümbruskonda, näevad ohtu. Armastus lihtrahva vastu, põlgus konfutsianistlike ametnike vastu – iseloomustab kõiki Mingi dünastia keisreid. Vaatamata silmnähtavatele puudustele, õnnestul tal siiski see kasvõi jõu meetoditega. Aastal 1370 enne kui kõik mongolid välja löödud korraldati rahvaloendus, väljaselgitamisel oli ka riigi vara arvestus, taheti vaadata kui palju inimesed omavad midagi. Samm ette võtta, et ennetada maksupettusi. Hongwu tegi päris palju ümberkorraldusi maksusüsteemis, maamaksu koorma ühtlustamine.
Kõige tuntumad luuletajad Hiinas on Wang Wei, Li Bo ning Du Fu. Wang Wei oli ka maalikunstnik; ta oli budistliku taustaga, elu lõpus tõmbus ühiskonnaelust eemale. Li Bo oli taoistlike vaadetega, ta oli elunautija, kes armastas veini juua ja sellest luuletada. Li Bo ei proovinud kunagi riigieksamit läbida, et ametit saada. Ta sai kraadi tänu sellele, et oli nõnda hea luuletaja, et avaldas keisrile kõvasti muljet. Du Fu oli konfutsianistlike vaadetega mees, Li Bo hea sõber. Moraliseeriv, õpetlik nagu Li Bo, kirjutas Du Fu samuti kuust, kuid teisiti. Alates 10. saj ei jõudnud luule enam samale tasandile vormid kristalliseerusid, luule polnud enam rabav ega huvitav. Neljas grupp hiina kirjanduses on proosa. Seda peetakse madalaimaks kirjandusliigiks. Ilukirjanduslik proosa on hilisem. Han-dünastia ajal loodi lühijutte imelikest/imelistest asjadest qíguài xioshu (). Need olid hästi lühikesed ning seotud mingi kindla
annaabi.ee 
