eesti ajalehtede ühislugemisi ja –arutamisi, osaledes eestlastest õpilaste põrandaalustel vaidlusõhtutel ning olles juhtivalt tegev „ omavahelise ajakirja“ Meie Ka Elame! Väljaandmisel ja levitamisel. Kui ilmasõja eel ei tarvitsenud sotsialistlik ja rahvuslik hoiak üksteist tingimata välistada, siis 1917. aastaks tekkis ületamatu lõhe Eesti rahvuslaste ja sotsialistide äärmusliku tiiva- enamlaste- vahel. Igasugune koostöö muutus võimatuks, asendudes terava konfrontatsiooniga. Sellesse käärivasse ja vastuoludest pakatavasse olustikku sukeldudes ka 1917. aasta sügisel Eesti tagavarapataljonis teenima asunud JK. Tema saabumisel pataljoni käis selles otsene, varjamatu ja äge võitlus rahvuslaste ja enamlaste vahel. JK asus algusest peale rahvuslaste poolele, püüdes tõkestada enamlaste kihutustööd, lüües kaasa rahvusliku väljaastumiste organiseerimises ja trotsides enamlaste korraldusi. Tema kui pataljoniülema abi roll selles, et enamlastel ei läinud
18. aprill 1927), Harvardi ülikooli professor. Peateos Tsivilisatsioonide kokupõrge, ilmus artiklina 1993 ja sai raamatuks välja arendatud 1996. Vt. lähemalt TOOMAS H. ILVES , Murrangujoonel: Samuel Huntington tsivilisatsioonide kokkupõrgetest Eesti Ekspress 07. oktoober 1999 Raamatu põhitees on suhteliselt lihtne: külma sõja ideoloogilise vastasseisu lõppemisega ei kao riikidevahelised vastasseisud kuhugi, vaid asenduvad erinevate kultuuriliste väärtuste ja tõekspidamiste konfrontatsiooniga. Huntington leiab, et külm sõda sundis maailma kunstlikult kahte leeri. Külma sõja 37 vastasseis on aga lõppenud ning edasised kokkupõrked, sõjalised ja poliitilised, hakkavad puhkema ajalooliselt erinevate kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel. Sajandite vältel välja kujunenud ja sageli meile endile teadvustamata kultuurilised, eriti aga usulised traditsioonid kujundavad meie käitumist, meie edu, meie ühtekuuluvust
vähem olulisi võib olla sadu või isegi rohkem. Tüüpnäiteks on Euroopa (hiljem globaalne) süsteem alates Vestfaali (1648) rahust II maailasõja lõpuni. Liidu- vaenusuhted on pidevas liikumises. Sõjad on pidevad, ent enamasti piiratud. Stabiliseerivaks faktoriks on jõudude tasakaalu mehhanism. Paremal juhul ka kontserdipoliitika, mille raames suurriigid kooskõlastavad oma poliitika ja lahendavad konflikte pigem kompromisside teel kui otsese konfrontatsiooniga. 2. Bipolaarne süsteem - süsteemis on vaid kaks tõeliselt olulist üliriiki. Tüüpnäiteks Külm sõda. Võimu/jõu kontsentratsioon kahe üliriigi kätte sunnib ülejäänud riike ühe või teise suurvõimu kiiluvette loovima, ehkki mõeldav on ka kolmanda tee otsing. Nt Kenneth Waltzi (‘Theory of International Politics’) arvates on bipolaarsed süsteemid stabiilsemad kui multipolaarsed, sest liidu-vaenusuhted on üldiselt püsivad ning kahel
annaabi.ee 
