kolesterooli hulka. See toob kaasa südame- ja veresoonkonna haigusi. Transrasv on loomsest odavam ja säilib paremini. Transrasvade häda seisneb selles, et üritatakse toota odavalt ja saada võimalikult suurt kasumit. Suurem osa tarbitud rasvadest läheb energiaks. Ülejäänu ladestub, jääb organismi rasvkudedesse. Osa neist koguneb tavaliste rakkude, näiteks südame- ja ajurakkude membraanidesse. Transrasva molekul on aga jäigem või tahkem kui loodusliku konformatsiooniga tsisrasvhappe oma. Ülo Niinemets üritab transrasvu vältida nii palju kui saab. Kui ta näeb pakendilt, et toiduaine sisaldab hüdrogeenitud taimerasva, siis eelistab seda mitte osta. Ta ei söö küpsiseid, eriti ka mitte valget saia, kui seda pole just hüdrogeenimata rapsiõliga valmistatud. Niinemets ostab poest tavalist võid, rapsiõli, oliiviõli, leiba, kus transrasva pole. Ta usub teaduslikku maailmapilti.
inhibeerides atsetüülkoliinesteraasi (ensüüm mis lõhub atsetüülkoliini). Raviks kasutatakse ka muskariini ja nikotiini kolinergilisi ligandeid. Antud ravimid kahjuks aitavad ainult ravida sümptomeid. Uuringute tulemusel on jõutud järeldusele, et kolinergilise süsteemi häired ei ole otseseks Alzheimeri tõve põhjuseks, vaid pigem on nad laiaulatusliku ajukoe kahjustuse tagajärgeks. Amüloid hüpotees Amüloid (amyloidum) on süsivesikuid sisaldav -konformatsiooniga mikrofibrillaarne valgumass.6 Amüloid koosneb F-komponendist , P-komponendist ja heparaansulfaat- proteoglükaanidest. F-komponent moodustab 95% amüloidimassist ning selle põhjal tekib mitut erinevat tüüpi amüloidi. Põhilised amüloidi tüübid on AL-amüloid, AA-amüloid ja A- amüloid. AL-amüloid (amyloid light chain) on immuunglobuliinide kergete ahelate derivaat ning AA-amüloid on seerumamüloid, mis tekib põletiku korral ägeda faasi plasmavalgust
3. Kumb tunnus iseloomustb termoplasti võrreldes termoreaktiiviga. a. Lineaarne/risseotud ahel b. Pöördumatu/pöörduv tahkestumine c. Suur/väike roome d. Lahustuvus/mittelahustuvus e. Suur/väike kuumuskindlus f. Väiksem/suurem tugevus 4. Kas toodetav polüpropüleen on. a. Kristalliline/amorfne b. Stereoregulaarne/ataktiline c. Sündiotaktiline/isotaktiline d. Siksaki/heeliksikujulise ahelaga e. Trans/gauche konformatsiooniga 5. Moodustage sobivad paarid polümerisatsiooniviisi alusel. a. SBR vabaradikaalne ahelakasvu polümerisatsioon b. PAR polükondensatsioon c. SIS anioonne ahelakasvu polümerisatsioon d. PUR polüliitumine 6. Valige sobivad seaduspärasused tsükliavamispolümerisatsioonile. a. Monomeerid heteroaatomiga/vinüülühendid b. Polükondensatsioon/ahelakasvu polümerisatsioon c. Oligomeeride/monomeeri liitumine d
4. Kuidas on defineeritud peptiidid ja valgud? Peptiid – aminohappejärjestus, millel puudub selgelt defineeritud kolmemõõtmeline struktuur, enamasti lühikesed ahelad (<100 aminohappe) Valk – polüpeptiidahel, millel on kindel kõrgemat järku struktuur (ja bioloogiline funktsioon), sageli kvaternaarstruktuur 5 Valgu struktuuritasemed, interaktsioonid, mis stabiliseerivad struktuure Valkude funktsionaalsus on tagatud nende kolmemõõtmelise struktuuriga- konformatsiooniga-, mis omakorda tuleneb valkude aminohappelisest järjestusest. Aminohapete kõrvalahelate erinevad omadused tingivad nende erinevad konformatsioonid vesilahustes. Valgu struktuur määrab tema bioloogilise aktiivsuse (funktsiooni). Valgu AH järjestus on igale valgule omane unikaalne tunnus. See on kodeeritud vastava DNA lõigu ehk geeni nukleotiidide järjestusega. Valgu AH järjestuse kaudu realiseerub geneetiline informatsioon.
2 keemilise energia muundamine teisteks energialiikideks 3 ehituslik funktsioon (struktuuride moodustumine) 2. *Valgu struktuur. (§2.2.2) Valgud koosnevad aminohappejääkidest. Rakkudes sünteesitakse 20 aminohapet. Valgu primaarstruktuus polüpeptiidahelas asuvate aminohapete suhtelised ja absoluutseid hulgad ning järjestused. Ahelaid hoiavad koos polüpeptiidsidemed. Valkude primaarstruktuurid on pärilikult fikseeritud ja DNAs salvestatud. Polüpeptiidahelad on kindla konformatsiooniga: kruvitaolised või kokku keerdunud. Valgu sekundaarstruktuur konformatsioon, mil tekib vesiniksidemete abil, mille moodustavad peptiidsideme CO ja NH rühmad üle ja sellesama peptiidahela osade või eri polüpeptiidahelate vaheö. Kui tekivad polüpeptiidahela sees ja paralleerselt ahela teljega, siis on tegemist heeliks- tüübiga. Kui sidemed ühendavad kõrvuti polüpeptiidahelaid omavahel ja on ahea teljega risti, on tegu voltunud lamepoogna tüübiga
Virion Sfäärilised ja ümbrisega virionid Membraani all paiknevad maatriks-valgud ja ribonukleokapsiid ning membraani sees on viiruse glükoproteiin. Membraan pärineb rakatunud raku plasmamembraanist Kõigil Paramyxoviirustel on olema: o HN (hemaglutiniin-neuraminidaas) o F (fusion valk) mis põhjustab pH-st sõltumatut viiruse ja raku membraanide liitumist. Nukleokapsiid on spiaraalse konformatsiooniga ning koosneb genoomsest RNA-st ja kolmest valgust: N- valk, L-valk ja P- valgust. Nukleokapsiid on oma struktuurilt stabiilne, kuid transkriptsiooniliselt aktiivne. Genoom 15- 19 kb Genoomse 3’- otsas asub mittekodeeriv liider- järjestus (50b) ja 5’- otsas asub trailer- järjestus. Genoomis on olenevalt viirusest 6 – 10 geeni. Valgud Nukleokapsiidi valk (N- valk) L-valk. Redakteerimise protsess.
· Hemoglobiini allosteeriline käitumine seisneb selles, et ainult -ahelad on võimelised siduma O2 T-olekus (-ahelatel on see steeriliselt takistatud). Hapniku sidumise tulemusena - ahelatele toimuvad konformatsioonimuutused teevad alles võimalikuks O2 sidumise - ahelatele. Hb: 2O2 - R-olek. Segu MWC ja KNF mudelist. Müoglobiini ja hemoglobiini ja ahelate võrdlus Hemoglobiin on 22 tetrameer. Kõikide subühikute konformatsioon on identne müoglobiini (monomeer) konformatsiooniga. Hemoglobiini - ja -subühikud (141 ja 146 jääki) on lühemad müoglobiinist (153 jääki) lühema C-terminaalse H-heeliksi tõttu. LIISI KINK 42 BIOKEEMIA test I Hapniku sidumine Hb poolt kvaternaarstruktuuri muutus Kui desoksü-Hb kristalle hoida hapniku käes nad purunevad! See viitab struktuurimuutustele!
aminohape). Disulfiidsildade moodustumine toimub ER-is. Moodustuvad järjestikuste tsüsteiinide vahele, mõnikord ka mittejärjestikuliste vahele, kuid siis toimub sildade ümbermoodustumine, st tekivad valed sillad, kuid need korrigeeritakse hiljem. ER valendikus töötavad chaperon- valgud, mille ülesandeks on valkude õige kokkupakkimine. Kui valgu konvormatsioon on vale, siis suunatakse valk tagasi tsütosooli, kus ta lagundatakse. Kui valk on õige konformatsiooniga, siis ta pakitakse kokku ning suunatakse Golgi kompleksi. Valkude transport ER-st Golgi kompeksi toimub transportvesiikulite abil. KDEL-järjestus kui ER hoidmissignaal. KDEL-järjestusega valgud suunatakse samuti Golgi kompleksi, ent sealt saadetakse ta transportvesiikuliga tagasi ER-i. Siledapinnaline ER. Lipiidide süntees siledapinnalises ER-s (atsüültransferaasid, fosfolipiidi translokaasid), ainete detoksifikatsioon. Lipiidide sünteesi läbiviivad ensüümid paiknevad
Asn-X-Thr (X on mingi suvaline aminohape). Disulfiidsildade moodustumine toimub ER-is. Moodustuvad järjestikuste tsüsteiinide vahele, mõnikord ka mittejärjestikuliste vahele, kuid siis toimub sildade ümbermoodustumine, st tekivad valed sillad, kuid need korrigeeritakse hiljem. ER valendikus töötavad chaperon-valgud, mille ülesandeks on valkude õige kokkupakkimine. Kui valgu konvormatsioon on vale, siis suunatakse valk tagasi tsütosooli, kus ta lagundatakse. Kui valk on õige konformatsiooniga, siis ta pakitakse kokku ning suunatakse Golgi kompleksi. Valkude transport ER-st Golgi kompeksi toimub transportvesiikulite abil. KDEL-järjestus kui ER hoidmissignaal. KDEL-järjestusega valgud suunatakse samuti Golgi kompleksi, ent sealt saadetakse ta transportvesiikuliga tagasi ER-i. Siledapinnaline ER. Lipiidide süntees siledapinnalises ER-s (atsüültransferaasid, fosfolipiidi translokaasid), ainete detoksifikatsioon. Lipiidide sünteesi läbiviivad ensüümid paiknevad ER-i
valgud. Denatureeritud või valesti kokku pakitud valgud, samuti valgud, mis sisaldavad oksüdeeritud või muidu ebanormaalseid aminohappeid, tuntakse ära selle ensüümi poolt ja saavad seeläbi lagundatud proteasoomides. See ensüüm arvatavasti tunneb ära signaale, mis avalduvad valkudel tänu nende valesti kokkupakitusele või keemilistele kahjustustele. Ubikvineerivad ensüümid peavad olema ka võimelised eristama vale konformatsiooniga valke ning "pooleli" olevaid valke, mida alles ribosoomidel sünteesitakse. Ubikvitiin-sõltuv proteolüütiline süsteem rakkudes lagundab valke madalmolekulaarseteks peptiidseteks fragmentideks. Edasi osa lagundatakse kuni aminohapeteni, mida kasutatakse ära uuesti valgusünteesi juures. Osa peptiidseid fragmente aga pumbatakse tsütoplasmast endoplasmaatilisse retiikulumi, kus nad seostuvad teatud kindlate valkudega- nn.MHC ehk
muudab konformatsiooni PrPsc-ks. See vabaneb rakust, agregeerub tärkliselaadseteks kogumikeks ajus. Rakk taastoodab PrPc, tsükkel jätkub. Inimese PrPc kodeeritakse 20. kromosoomis. Kuna katt (kogumik) koosneb peremehe valkudest, võib olla seletatav immuunvastuse puudumine. Erinevad PrPSc tüved tulenevad mutatsioonidest PrPc-s või iseeseneslikult muutuvatest voltimismustritest. Kui PrPSc agregeerub, toimib ta šabloonina, konformatsioon kantakse edsi kõigile uutele PrPsc-dele. Erineva konformatsiooniga tüved võivad tingida erinevused inkubatsiooniperioodi kestuses. Spongiformne entsefalopaatia kirjeldab vakuoliseeritud neuronite välimust, nende funktsioonikaotust, põletiku ja immuunvastuse puudumist. On täheldatav neuronite vakuoliseerumine, fibrillide ja tärkliselaadse katu moodustumine, astrotsüütide proliferatsioon ja hüpertroofia, neuronite ja kõrvalasuvate gliiarakkude sulandumine. PrPSc haaratakse neuronitesse ja fagotsüütidesse, kuid neid on raske degradeerida
Olulisemad kuumašoki valgud on Hsp60 ja Hsp70, mis kaitsevad kõrges temperatuuris teisi valke. 36. Kuidas toimub valkude lagundamine Valkude lagundamine toimub polüubikvitineerimise kaudu. Lagundamisele mõeldud valgud märgistatakse unikaalse markervalguga ubikvitiin ning neid suunatakse proteasoomidesse, kus toimub nende lagundamine. Polüubikvitineeritud valgud lagundatakse proteasoomides. Umbes 30% valkudest on valesti pakitud (vale konformatsiooniga) ja suunatakse proteasoomidesse lagundamiseks. 37. Kirjelda valkude kahte peamist sekundaarset struktuuri ja sidemeid mille abil need moodustuvad Peamised sekundaarsed struktuurid: ● alfa-heeliks ○ moodustub NH- ja CO-rühmade vesiniksidemete abil, iga neljanda aminohappe vahel on seosed. ○ paremalt poolt rullis või spiraalne konformatsioon, kus on selgrooks N-H grupp, mis domineerib vesiniksideme C=O grupile aminohappes.
on tegemist paremale pöörduva kaksikheeliksiga, kuid sel juhul on DNA heeliks tihedam - ühte pöördesse mahub 11 paardunud nukleotiidi. DNA heeliksil on eristatavad suur ja väike vagu. A-DNA puhul on väike vagu laiem ja madalam kui B-DNA puhul. Kas A-DNA-l on ka bioloogilisi funktsioone, on seni küsitav, kuid see kaksikheeliksi vorm on huvipakkuv seetõttu, et sarnaneb väga konformatsiooniga, mis tekib DNA-RNA ja RNA:RNA dupleksite puhul. DNA- RNA dupleksite moodustumine on rakkudes sage protsess. DNA puhul on kirjeldatud ka vasakule pöörduvat kaksikheeliksit, mida nimetatakse Z-DNA-ks. Nimetus Z-DNA tuleneb sellest, et selle konformatsiooni puhul paikneb suhkur-fosfaat selgroog sikk-sakiliselt. Z-DNA puhul mahub heeliksi täispöördesse 12 aluspaari ning molekuli pinnal on ainult üks sügav vagu.
Individuaalsete Tfide aktiivsust saab reguleerida mitmeti. On teada ka inhibitoorsed valgud, mis seonduvad bZip ja bHLH valkudega ega luba viimastel interakteeruda DNAga. Rakkudes, kus need inhibiitorid ekspresseeruvad, nad represseerivad nende faktorite (bZip ja bHLH) transkriptsioonilist aktiivsust. Happelised aktivatsiooni domäänid on suhteliselt struktureerimata, juhusliku keerd-(coil) konformatsiooniga. Need domäänid indutseerivad transkriptsiooni, kui nad on kompleksis valgulise ko-aktivaatoriga. Väga hästi uuritud on imetaja CREB valgu happelise aktivatsioonidomääniga interakteeruvad valgud. CREB fosoforüülitakse rakulise cAMP taseme tõustes. Seda reguleeritud fosforüülimist on vaja, et CREB seonduks oma koaktivaatori CBPga (CREB binding protein) ning aktiveeruksid nende geenide promootorid, mis sisaldavad CREBi sidumissaite
O HO HO HO OH OH Disulfiidsildade vahetamine. Kui palju tsüsteiinijääke, siis võivad disulfiidsillad tekkida erinevate paaride vahel. Sild võib moodustuda valede tsüsteiinide vahel valgu kokkupakkimisel, tekib vale konformatsiooniga, isomeraas vahetab sillad ära, et oleks õige koha peal. Fosfoglükomutaas Glc-1-PGlc-6-P EC 6. Ligaasid Katalüüsivad liitumisreaktsioone, kasutatakse fosfoanhüdriidsideme hüdrolüüsi energiat. Reaktsiooniga kaasneb ATP hüdrolüüs või mõne muu nukleotiidtrifosfaadi hüdrolüüs, aga midagi ATP-st ei kanta summaarselt üle substraadi koosseisu, vaid ATP hüdrolüüs käib lihtsalt asjaga kaasas. Reaktsiooniskeemides vett ei esine, see tuleb
A- DNA sarnaneb B-DNA-le, sest ka siis on tegemist paremale pöörduva kaksikheeliksiga, kuid sel juhul on DNA heeliks tihedam - ühte pöördesse mahub 11 paardunud nukleotiidi. DNA heeliksil on eristatavad suur ja väike vagu. A-DNA puhul on väike vagu laiem ja madalam kui B-DNA puhul. Kas A-DNA-l on ka bioloogilisi funktsioone, on seni küsitav, kuid see kaksikheeliksi vorm on huvipakkuv seetõttu, et sarnaneb väga konformatsiooniga, mis tekib DNA-RNA ja RNA:RNA dupleksite puhul. DNA-RNA dupleksite moodustumine on rakkudes sage protsess. 54 DNA puhul on kirjeldatud ka vasakule pöörduvat kaksikheeliksit, mida nimetatakse Z-DNA-ks. Nimetus Z-DNA tuleneb sellest, et selle konformatsiooni puhul paikneb suhkur-fosfaat selgroog sikk-sakiliselt. Z- DNA puhul mahub heeliksi täispöördesse 12 aluspaari ning molekuli pinnal on ainult üks sügav vagu. Z-
A- DNA sarnaneb B-DNA-le, sest ka siis on tegemist paremale pöörduva kaksikheeliksiga, kuid sel juhul on DNA heeliks tihedam - ühte pöördesse mahub 11 paardunud nukleotiidi. DNA heeliksil on eristatavad suur ja väike vagu. A-DNA puhul on väike vagu laiem ja madalam kui B-DNA puhul. Kas A-DNA-l on ka bioloogilisi funktsioone, on seni küsitav, kuid see kaksikheeliksi vorm on huvipakkuv seetõttu, et sarnaneb väga konformatsiooniga, mis tekib DNA-RNA ja RNA:RNA dupleksite puhul. DNA-RNA dupleksite moodustumine on rakkudes sage protsess. DNA puhul on kirjeldatud ka vasakule pöörduvat kaksikheeliksit, mida nimetatakse Z-DNA-ks. Nimetus Z-DNA tuleneb sellest, et selle konformatsiooni puhul paikneb suhkur-fosfaat selgroog sikk-sakiliselt. Z- DNA puhul mahub heeliksi täispöördesse 12 aluspaari ning molekuli pinnal on ainult üks sügav vagu. Z-
annaabi.ee 
