Eesti muusika
Heliloojate loomingulise käekirja eripära arvestades peaks see
andma äärmiselt kirju pildi, ometi on asi teisiti. Helilooja põlvkondlikule kuuluvusele ja
aastaarvule vaatamata on paljudes eesti sümfooniates mingi ühine joon tumemeelne,
filosoofiline tõsidus ehk isegi raskemeelsus... Alles 1950. aastate lõpul murtakse sellest
kohati välja.
Sümfoonia kui anr on kindlasti üsna oluline kultuurinäitaja. See, et neid on eesti
muusikas nii palju, näitab muu hulgas tugevat kompositsioonikooli. Ometi on kvantiteet
ja kvaliteet kaks ise asja ning tihti jõutakse alles õige mitmenda samas anris teosega
tõelisele tasemele. Eesti muusikas on heaks näiteks Tubin, kes küll juba Teise
sümfooniaga tõusis arvestatavaks sümfonistiks, kuid tipp saabus Viiendaga. Küllalt sage
on aga ka vastupidine, kus kohe esimesega saavutatakse parim tulemus; meil näiteks Eino
Tamberg ja Lepo Sumera.
Kui eesti professionaalne (sümfooniline) muusika mahub peamiselt XX sajandisse,
annaabi.ee 
