12. Planeerimisteooria käsitleb planeerimise funktsiooni ühiskonnas, protseduurilisi suhteid ja põhilisi vaatenurki planeerimistegevusele. Planeerimismetoodika käsitleb metoodikaid konkreetsetes planeerimissituatsioonides. 13. Teooria võib aidata praktikutel: identifitseerida ja hõlmata teemakäsitlusega keskkonda ja ühiskonda mõjutavaid tegureid. Identifitseerida süstemaatilisi suundumusi muidu häguses ja kaootilises igapäevas. Aru saada komplektsetest seostest konkreetses planeerimissituatsioonis. 14. Planeerimistraditsioonid. · Sünoptiline ehk ülevaatlik ehk kõikehõlmav tervikplaneerimine · Inkrementaalne ehk järkjärguline parendusplaneerimine · Transaktiivne planeerimine ehk planeerimine kui õppeprotsess · Advokaatplaneerimine ehk huvigruppide esindusplaneerimine · Radikaalne planeerimine ehk ühiskonnakriitiline ja reformiv planeerimine 15. Sünoptiline: tugevused - ...
· printsiibid, normatiivid ja teised juriidilised aktid konkreetseks planeerimistegevuseks. 8. Planeerimisteooria tundmise vajadus praktikule Teadmised planeerimisteooria eri harudest on praktilises planeerimises kasulikud, sest teooria võib aidata praktikutel: · identifitseerida ja hõlmata teemakäsitlusega keskkonda ja ühiskonda mõjutavaid tegureid; · identifitseerida süstemaatilisi suundumusi (trende) muidu häguses ja kaootilises igapäevas; · aru saada komplektsetest seostest konkreetses planeerimissituatsioonis; · leida iseenda, kui spetsialisti rolli ja näha oma töö asendit ühiskonna halduslikuspoliitilises süsteemis; · suhelda teiste planeeringu osapooltega ja erinevate huvigruppidega (asjaliste ja kooskondadega); · tunnetada ja esile tuua omi väärtushinnanguid ja saavutada omi eesmärke (positiivne siis kui eesmärgid on "head"); · püstitada kriitilisi küsimusi oma elukutse kohta, vältida takerdumist kindlakskujunenud