olukord praeguseks selline, et seal elamine on muutunud võimatuks. Turistide nõudlusega kohandumine Turistid tahavad suveniire, kunsti, käsitööd, kultuurisündmusi. Paljudes turismipiirkondades on käsitöömeistrid kasvavale nõudlusele reageerinud ning on teinud oma toodete disainis muutusi, et nad vastaksid paremini uute klientide maitsele. Turistide huvi võib tõsta kunstnike eneseväärikustunnet ja aidata kultuuritraditsiooni säilitada. Ent kultuuritoodete kommertsiks muutudes võib kultuur kokkuvõttes vaesuda. Kohaliku kultuuri muutumine äriks Turism võib muuta kohaliku kultuuri kaubaks, kui usutraditsioonid, kohalikud tavad ja festivalid taandatakse turistide ootustele vastava kauba vormi ja neist saab nn rekonstrueeritud rahvuslikkus Õhusaaste ja müra Koos turistide arvu kasvuga ja nende üha suureneva liikuvusega laieneb ka õhu-, maantee- ja raudteetransport. Turismi arvele langeb praegu üle 60% õhureisidest ja seetõttu põhjustab
rahulolu. Turism toob kaasa ka hindade tõusu. Näiteks on pärimusmuusikafestivali ajaks kõik majutusasutused tõstnud majutushindasid, sest nõudlus on suur ja tihti on kõik voodikohad broneeritud juba pool aastat enne festivali toimumist. Hinda lisavad ka selleks ajaks paljud muud teenuse ja kauba pakkujad. Viljandi juures on negatiivse poolena oluline see, et Viljandit kui kultuurpärandilist linna ei hoita enam nii palju pärandina. Vaikselt hakkab see muutuma kommertsiks, mis kaotab algupärase mõtte. Negatiivse poolena on ka märgata, kuidas kultuuripärandeid lõhutakse turistide poolt. Muidugi on ka märgata üldtuntud negatiivsed mõjud Viljandis. Sealhulgas näiteks uute ehitiste kerkimine turismisurvel, liikluse tihenemine ja ummikud ürituste aal, omavoliliste lõkete tegemine, konfliktid turistidega seoses kultuurierinevustega jne. Viljandi tulevikuvaated turismisihtkohana
millele see on trükitud." Tõelisust, tegelikku uut tähendust, millest räägib Willis, ei eksiteeri. Kõik loovad pidevalt mingitest fragmentidest uusi fragmente. Korraga toimivad ,,madal/kõrge/pop/rahvakultuur, popmuusika/ooper, tänavamood/reklaam/kõrgmood, reklaam/kriitiline teooria/kõrgmood". Hedbige on hullem kui Baudrillard ta arvab, et on tegemist hüperkonformismiga, mis muudab ,,banaalsema veelgi banaalsemaks, kommertsi veelgi enam kommertsiks". Kunst-kultuur süsteemid mängivad suurt rolli, kuid seda suunab turg noorte jaoks täiesti kontrollimatult. MacRobbie (1994) arvab samuti, et meedia ei ole autentsuse suhtes vastanduv. Noored kasutavad meediat päris kõvasti oma huvides. Noortekultuur ei ole ühine või tavaline, vaid seda luuakse kogu aeg uuesti meedia ja turu abil. EBAJÄRJEKINDLUS: Vahetevahel Hebdige leiab, et mingisugune vastuseis on siiski võimalik. Ei ole
Oxford: Oxford UP, lk. 24-35). Subkult tihti vastandub ideoloogiale, popkult on sellele lähedal, kaanon ei vastandu (per definitionem) aga sisaldab ka autonoomsemaid elemente rohkem. # samas toimub ka liikumine nende vahel: subkultuurist poppi [nt. punk], populaarkultuurist kaanonisse [nt. Hitchcock], [või ka kaks sammu . dzäss], kaanonist poppi ja subkultuurisse [Mona Lisa; ,,gootid"; viimane on keerulisemgi juhtum: Poe, Baudelaire -> vampiirifilmid -> subkult -> varsti läheb ka kommertsiks kätte]. Üks siin tekkiv küsimus on: mida sellised muutumised räägivad ühiskonna, kultuuritööstuse, teiste kult. institutsioonide & ideoloogia vahelistest suhetest? # näeme, et erinevate kultuurivormide vahelist hierarhiat vaadeldakse siin lihtsalt kui empiirias eksisteerivat nähtust, ühiskonna institutsionaalse korralduse omadust, mitte ei püüta teadusele anda ülesannet põhjendada, miks üks kultuurinähtus on väärtuslikum kui teine. # [vrd
õhkue kui paber, millele see on trükitud." Tõelisust, tegelikku uut tähendust, millest räägib Willis, ei eksiteeri. Kõik loovad pidevalt mingitest fragmentidest uusi fragmente. Korraga toimivad ,,madal/kõrge/pop/rahvakultuur, popmuusika/ooper, tänavamood/reklaam/kõrgmood, reklaam/kriitiline teooria/kõrgmood". Hedbige on hullem kui Baudrillard ta arvab, et on tegemist hüperkonformismiga, mis muudab ,,banaalsema veelgi banaalsemaks, kommertsi veelgi enam kommertsiks". Kunst-kultuur süsteemid mängivad suurt rolli, kuid seda suunab turg noorte jaoks täiesti kontrollimatult. Thornton (1994) ei ole samal arvamusel. Ta arvab, et ajakirjad ei ole mitte hüperkonformistlikud ja ei müü maha kõike, mis neile väärtuslik on, vaid on subkultuuriliste formeeringute jaoks väga olulised. Ajakirjad loovad näiteks acid house subkultuuri sama palju kui peod ise. Nad ei peegelda, vaid loovad.
Ross, Jaan 1993 Theodor Adornost ja tema Moodsa muusika filosoofiast Akadeemia 6 Adorno filosoofia läteteks on saksa idealism (Kanti ja eriti Hegeli dialektika), marksismi ning psühhoanalüüsi teooria.Adornot huvitab eeskätt regressiivsed sotsiaal psühholoogulised mähtused, kuidasehe inimtunnetus asendub steriotüüpide ja klieedega, millest omakorda johtub meid ümbritseva elu standardiseerumine.Vastandab Schönbergi ja Stravinsklit. Kaasaja muusika on Adorno arvates polariseerunud kommertsiks ja avangardiks. Avangard on kaotanud kommertsiaalsuse ja areneb oma enese sisemise loogika põhjal, mistõttu publiku huvi puudub, samal ajal kui kommerts on ohvriks toonud eesrindlikumad kompositsioonistandardid.Kommertsi monopoolne seisund on surunud radikaalse muusika isolatsiooni. Uus muusika ei ole publikule arusaadav ja ta eelistab pöörduda muusikaklassika pole. Schönberg on muusikalise avangardi esindaja, kelle kui tahes ebapopulaarne looming on teda
annaabi.ee 
