Eesti suuline keel ja suhtlus
Kujutlegem stseeni
tänaval, kus kohtuvad lapsevankrit lükkav naine ja tema põgus meestuttav. Aetakse juttu,
mees paneb suitsu ja mõtleb daami lõbustada. Nii ta küsib imikult, kas too ka paberossi tahab.
Oletame, et laps ei hakka lalisema, sest võõrastab tundmatut. Siis vastab ema mokki torutades
lapse peenel häälel: "Meie veel ei suitseta. Meie oleme alles pisikesed." Selge nukuteater! Siin
pole ümberkehastumist, ei kommenteerita, vaid kasutatakse meediumi, mis ongi nukuteatri
tunnus. Lapse asemel võib samas situatsioonis olla mõni koduloom, kõht (kõhurääkijatel)
vms. /.../
(1:2)
Suuline tekst
/.../ a=sis=ma mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegelikult elus. nukuteater (.) mis on
nukuteatri põhitunnus on see, (...) et näitleja (.) ei räägi ise, vaid ta kasutab mingisugust
meediumi, no=antud juhul tndab nukku, või=ükskõik=noh=mingit mingisugust marionetti, ta
räägib tema kaudu
annaabi.ee 
