See lugu jutustab kahest mõmmist, kes elavad ühes pimedas ja koledas koopas. Nad on väga õnnetud, sest nad on elanud peaaegu kogu oma elu selles õudses paigas. Koopas oli nii pime, et nad pole teineteistki aastaid näinud. Nad on tahtnud koopast põgeneda, kuid koobas on ülimalt hiiglaslik ning see pole neil õnnestunud., kuid nad pole alla annud. Nad teatsid, et kusagil peab olema ka väljapääs. Nii nad siis võtsid teineteisel käest kinni ja hakkasid lihtsalt kõndima. Nad komistasid pidevalt ja kõndisid seinte vastu, kuid nad ei loobunud oma plaanist. Lõpuks väsisid nad nii ära, et tegid puhkepausi. Mõne aja pärast tõusis üks mõmmidest, sest ta nägi kauguses tulekuma. Ta ei suutnud tulekuma kaua vaadata, sest tema silmad ei talunud valgust. Ta läks ja ajas oma koopakaaslase üles. Teine mõmmi oli hämmingus, et nad võivadki siit koledast kohast pääseda. Nad katsid seejärel oma silmad ja jooksid koos valguse poole. Kui nad oma käpad
Jätkuva tõusuga tuumast kõrgemale kaasneb rõhu kahanemine, nii et esmalt muutub vedel metall vedelaks molekulidest vesinikus ja siis ilmub rohkem tuttav vesiniku gaasiline vorm. Päris pinnal on õhuke pilvedest ümbris, mis sisaldab veest ja ammooniumist tekkinud jääkristallide eristuvaid kihte. JUPITERI MAGNETVÄLI Aastal 1955 kaardistasid Bernard Burke ja Kenneth Franklin tähtedelt sabuvat nõrka raadiokiirgust ja komistasid ootamatult eriti suure kiirgusallika otsa. Mitmel päeval registreerisid nad seda signaali alati ühest ja samast talvise taeva punkstist ning otsustasid, et see peab olema maist päritolu. Alles mitu nädalat hiljem avastasid nad signaalil ka teatava struktuuri. Üks kolleeg oletas, et Jupiter võiks olla raadiosignaalide allikas, kuid Franklin pidas seda naeruväärseks. Sellest hoolimata võrdles ta järgmisel päeval signaalide lähtekohti Jupiteri positsiooniga taevas ja
jaatavalt. Ikka noodsamad jõuluõhtud vanavanemate juures, kui suurele kaaraknale olid tõmmatud ette rasked rohekashallid kardinad, õhtud, mis algasid küünalde süütamisega, õhtud, kui vanaisa toppis piduliku põhjalikkusega oma piipu, kui lauale asetati imeõhukesed sini-valged jaapani portselanist tassid, et suured inimesed saaksid pärast kohvi jooma hakata ... ja siis tuli kõige oodatum - vanaema istus klaveri taha ja alustas mängu. Algul olid ta sõrmed veel natukene kobad, komistasid paar korda, aga siis kostis imekaunis meloodia üha kindlamalt, õige tempo sai paika ja väiksel kuulajal jooksid judinad üle selja. Just selle puudutuse pärast oli põhjust jõuluõhtut oodata, kingipakid osutusid kõrvaliseks. Too Chopini h-moll op. 69 nr. 2 valss oli isiklik sakraalne muusika, mis oli kindla perekondliku jõulurituaali osa, kus kõik oli ilmselt juba enne minu sündi paika lihvitud.
Brasiillanna tervitab musiga, tavaliselt kummalegi põsele. Isegi kui ta tervitab käepigistusega, siis hüvasti jätab siiski põsemusiga. Kui mees suudleb naist tervituseks, siis seda ainult ühele põsele. Kui sa taganed ja ei lase end suudelda, siis sa solvad teiste tundeid. Brasiillased kasutavad äripartnerite puhul eesnimesid nagu näiteks ,,Senhor Angelo" või ,,Senhora Clarice". Brasiillased seisavad üksteisele väga lähedal kui nad räägivad ja ei vabanda kui nad kellelegi otsa komistasid. Nende arust on see imelik kui me vabandame rahvarohketes paikades. Paljudes kohtades, nagu toidukauplus, järjekorrad ei ole väljakujunenud, see kes enne kassa juurde jõuab saab maksta. Brasiillased ei katsu toitu kätega. Nad kasutavad majapidamisriistu pitsade, võileibade, puuviljade ja kana jaoks. Toiduaine tuleb ettevaatlikult pakkida salvrätikusse enne kui see üles korjatakse. Nad pühivad suud peale igat joomiskorda. Brasiilias kui midagi pakutakse,
Aga.. Kui sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta.. Tule mind kiirelt vaatama.. võibolla ma vajan sind? Õnnes peavad sõbrad tulema vaid kutse peale, aga õnnetuses iseenesest, ilma kutseta. Mitmed kuulevad, mõned kuulavad. Paljud vaatavad, vähesed näevad. Kõik arvavad, üksikud mõistavad. Sõprus, see on raudne lüli elu kuldseis ahelais! Südamed vajavad sõpru. Tõelist sõpra on raske leida. Vahel arvad et leidsid õige, kuid hiljem saad aru et komistasid vale inimese otsa. Kallistus on midagi, see soojendab südant. See teeb lahkumise lihtsamaks. Kallistus on võimalus jagada rõõmu ja muret. Kallistus on kõigi jaoks, kellest me hoolime. Kallistus on midagi imelist. See on võimalus väljendada oma armastust, mida on vahel raske sõnadesse panna. Ma tean, et ma olen südametu, aga mind ikkagi armastatakse. Sõprus ei topi oma nina teiste asjadesse, aga on alati olemas, kui vaja on.
võtnud teiste hullanguist peaaegu kunagi osa. Ja kuna ta unise peaga kuidagi ei taipa, mis temaga sünnib, arvab ta, et temaga jändavad teised poisid. Sellepärast ahmib ta südametäiega enda ees seisjal ümbert kinni. Algab rüselemine. Slopasevil on pikk ja lai öökuub seljas, Sikk palja särgiga, mis ulatub vaevalt põlvini, sest tema arvab, et ei saa kellestki õiget rammumeest, kes magab aluspükstes. Rüselejad takerdusid jalgega millessegi pehmesse ja komistasid vastu Slopasevi toa irvakil ust, mis raksatas kinni. Valitses äkki pilkane pimedus ja tõusis põrgukisa, sest kõik karjusid läbisegi midagi. ,,Roosi, sikuta!" hüüdsid eestlased omakeeli. ,,Ole mees, ole eestlane, löö venelase päkad püsti! Murra! Aga ära lõhki löö, siis on uputus. Kui venelane lõhkeb, upume kõik!" ,,Valgust, enam valgust!" hüüab Slopasev, nagu püüaks ta naljatada, ja lisab juurde: ,,Ivan Vassiljevits, tehke uks lahti!"
annaabi.ee 
