Eesti eelajaloolisest ajast Jüriöö ülestõusuni
paikadesse, hiitesse või kalmistute lähedale, et vanale pühamule osaks
saanud kultust märkamatult üle kanda uuele. Sama mõttega seoti
pühakute austamine muistse haldjate teenimisega. Tahtes selliselt
rahvale kaudselt ristiusku vastuvõetavamaks teha, soodustas kirik
seega tahes tahtmata ristiusku segunemist paganlike elementidega.
Tule ja mõõgaga toodud ristiusk ei leidnud kõlapinda maarahva
juures. Sunnitut omandati ja täideti teatavaid väliseid kometalitusi,
käidi kirikus, lasti end laulatada jne. Siiski harrastati kõige selle kõrval
edasi muistseid paganlikke kombeid. Kaua veel pesti lastelt ristimine
maha. Alles keskaja lõpupoole keelati see komme surmanuhtluse
ähvardusega.
Karjasetöö lasus preestril, kes tuli vallutajate ridadest. Preestri
ülalpidamiseks oli harilikult mõni väiksem mõis kiriku läheduses,
mida ta kasutas läänimehena ja kus töö tegi kihelkonna rahvas. Lisaks
sellele said preestrid mitmesuguseid andameid
annaabi.ee 
