Voortevahelised nõod on kulutusvagumused – jääkündenõod. Voorestiku moodustavad u. 100 voort ning nende vahel asuvad jääkündenõod. Enamik voorestikust asub 45 – 85 m kõrgusvahemikus. Kõige madalam – 34 m Amme jõe orus Vasulas (Arold 2008). Ristläbilõikes võivad voored olla nii sümmeetrilised kui ka ebasümmeetrilised. Pikki ja kitsaid voori nimetatakse peenarvoorteks. Pikiprofiili alusel on eristatud sümmeetrilisi ja ebasümmeetrilisi ehk komeetvoori. Tugevasti ahenevate otstega on läätsvoored. Kõige iseloomulikumad on aga leivapätsi meenutavad, sujuvalt otstes madalduvad ja ümarduvad voored (Rõuk 1974). 3.4 Veestik Vooremaal on palju soostunud ala. Soid 20 %, piklikud, voortevahelistes nõgudes Suurim loodes Võduvere-Vilina soo (Arold 2008). Jõgevamaa maastikule annavad ainulaadsuse rohked järved. Jääaja järgsel ajal olid voortevahelised nõgudes järved, millest paljud on jõudnud madalsoo arengujärku
Ristläbilõikes võivad voored olla nii sümmeetrilised kui 4 ka ebasümmeetrilised. Nõlvad on enamasti kumernõgusad ja suhteliselt lauged (5-7°). Voorte pikkus on enamasti 2,5 5 (13) km ja laius 0,5-0,8 (3,5) km ning kõrgus 20-40 m (58 m, Sootaga voor), laiuse ja pikkuse suhe varieerub vahemikus 1:4 1:10. Pikki ja kitsaid voori nimetatakse peenarvoorteks (nt Pupastvere voor). Pikiprofiili alusel on eristatud sümmeetrilisi ja ebasümmeetrilisi ehk komeetvoori. Esimestel on kõrgeim koht voore keskel, teistel on liustikupoolne ots tömp ja see on kõrgem ning laiem, distaalne osa aheneb ja madaldub järk- järgult. Tugevasti ahenevate otstega on läätsvoored. Kõige iseloomulikumad on aga leivapätsi meenutavad, sujuvalt otstes madalduvad ja ümarduvad voored (Rõuk 1974). Väga pikad ja laiad ning laugete nõlvadega on hiidvoored (Koimula). Laiu ja lamedaid vorme nimetatakse kilpvoorteks
annaabi.ee 
