et nisu terade värvust mõjutavad kolm erinevat geeni. Ristates valgete teradega nisu tumepunaste teradega nisuga sai ta F1 põlvkonnas vahepealset värvi teradega järglased. Nende iseviljastumise tulemusena saadud F2 põlvkonnas toimus aga lahknemine seitsmeks erinevaks fenotüübiks suhtega 1 tumepunane/6 suhteliselt tumepunast/15 punast/20 vahepealset punast/15 helepunast/6 nõrgalt helepunast/1 valge. Seega kontrollisid terade värvust kolm sõltumatult segregeeruvat ja kombineeruvat osaliselt dominantset alleelipaari. Punase pigmendi intensiivsus sõltus sellest, mitu erinevat pigmenti kodeerivat alleeli järglastel oli. Tumepunastel (AA BB CC) kodeerisid kõik 6 alleeli pigmentide sünteesi, valgete (aa bb cc) puhul ei kodeerinud seda aga ei ükski alleel. Vahepealsed värvused avaldusid nende alleelide kombineerumiste tulemusena. Edward East vaatles korraga nii keskkonna kui ka erinevate alleelipaaride sõltumatu lahknemise ja
et nisu terade värvust mõjutavad kolm erinevat geeni. Ristates valgete teradega nisu tumepunaste teradega nisuga sai ta F1 põlvkonnas vahepealset värvi teradega järglased. Nende iseviljastumise tulemusena saadud F2 põlvkonnas toimus aga lahknemine seitsmeks erinevaks fenotüübiks suhtega 1 tumepunane/6 suhteliselt tumepunast/15 punast/20 vahepealset punast/15 helepunast/6 nõrgalt helepunast/1 valge. Seega kontrollisid terade värvust kolm sõltumatult segregeeruvat ja kombineeruvat osaliselt dominantset alleelipaari. Punase pigmendi intensiivsus sõltus sellest, mitu erinevat pigmenti kodeerivat alleeli järglastel oli. Tumepunastel (AA BB CC) kodeerisid kõik 6 alleeli pigmentide sünteesi, valgete (aa bb cc) puhul ei kodeerinud seda aga ei ükski alleel. Vahepealsed värvused avaldusid nende alleelide kombineerumiste tulemusena. Edward East vaatles korraga nii keskkonna kui ka erinevate alleelipaaride sõltumatu lahknemise ja
millelegi muule; ja kui millegi muu jaoks kohta ei ole, siis ei saa ka midagi muud esile tulla. Kui Jumal on täiuslik headuses ja tarkuses siis on selge, et rumalus ja kurjus ei saa lähtuda Temast; või kui saaksid, siis ta ei oleks täiuslik. Ja kui ta ei ole täiuslik, siis ei peaks teda kummardama kui Jumalat või täiuslikult head." (BOWKER 1970:274) Nagu ülalpool juba selgitatud, üritab Jung sellisest vastuolust üle saada paradoksi kasutamise teel. Hea ja Kuri kombineeruvat Jumalas meile arusaamatul viisil. Jääb siiski mulje, et Jung on juba ette veendunud, et Jumal on oma ,,sealpoolsusega" põhilises osas meie jaoks täiesti arusaamatu ning selliseks ka jääb. Kui kuri ning hea on Jumalas olemas moel, mida meil polegi kunagi lootust mõista, siis tuleks see küsimus algusest peale kõrvale jätta kui lahendamatu. Siis peaksime piirduma tõdemusega, et hea ja kuri on meie kogemuses küll olemas, kuid miks - sellest pole meil aimugi
annaabi.ee 
