reservkorpusele, mida 1919. aastal juhtis kindral krahv Rüdiger von der Goltz. (Eesti Sõjamuuseum, 2014) 5 2. Vabadussõjas osalejad Karl Parts (15.07.1886 01.09.1941) oli Kaitseliidu Tartu maleva ülem novembris 1918, Soomusrongide divisjoni ja seejärel diviisi juhataja Vabadussõjas. 1917. aasta juunis liitus ta 1. Eesti polguga. Vabadussõja alates formeeris ta koos mereväelipnik Johan Pitkaga improviseeritud soomusrongi, mille komandandina sõitis 29. novembril Viru rindele ja lõi 2. detsembril Vaivaras esimese lahingu. Karl Parts osutus üheks üheksast Vabadussõja ohvitserist, keda autasustati kolme Vabadus-ristiga. Lätlased pidasid teda meeles Karutapja ordeniga. (Kaitseliit, 2014) Ernst-Johannes Põdder (10.02.1879 24.06.1932) oli Eesti sõjaväelane, andekas väejuht, kes oli osalenud Vene keisririigi armee koosseisus nii Vene-Jaapani sõjas kui ka Esimeses
Temas oli tõsidust, töökust, tahet ja omajagu loovinimesele vajalikku iseteadvust (see ilmneb kirjavahetusest kui ka autoportreedest). Kasvanud üsnagi rasketes oludes isa suri kui pere vanim poeg Oskar oli viieaastane; ema elatas and ja oma nelja last õmblustööga suutis ta arendada end mitmekülgseks kunstnikuks. Oma kunstiande päris ta vanematelt. Isa, õnis Kallis, kes tööas Tallinn- Peterburi raudteel konduktorina (hiljem Vene tänava Postimaja komandandina), armastas teha puutööd ja tol ajal moes olnud klaasimaali. Osavad käed olid ka emal ning kuigipalju tegelsid jonistamisega kõik lapsed. Nagu andekate laste puhul tavaks, avaldus Oskari talent varakult. Väikese poisina olevat ta palunud jõulukingiks alati värve, koolitundides joonistas aga sageli portreid ja karikatuure. Ants laikmaa juurde sattus ta pooljuhuslikult. Kalliste pere elas tol ajal Toompeal Vaestekooli tn1 krt 23 Paulbergi majas). Laikmaad nähti sageli läheduses
Beethoveni ,,Für Elise" mängis. Urmas leidis, et loos oli kaks vale nooti ning õpetaja soovitas tal hakata klaverit õppima. Ta õpetas Urmasele lood, mille ta kooliaktusel ette kandis. (Ibid, lk 15) 1970. aasta sügisel kolis Urmas perega Meremõisast Viti metsavahimajja, Vääna mõisnike kunagisse jahimajja, millest sai Urmase kõige kallim kodu. Isa töötas kohaliku metsavahina, ema hakkas tööle Vääna jahilossi, mis sai üheks Urmase lemmikmängukohaks, komandandina. Talle meeldis oma samme mõõta ja põhjalikult üle lugeda, talviti olid tema sinkavonkalised bussi- ja rongirajad kilomeetrite pikkused. Talle meeldisid väga verstapostid, eriti nulliga lõppevad. See on nii tänaseni. (Ibid, lk 16) 21. augustil 1970 sündis perre neljas laps Karl. Urmas pidi tema ja Siiri järele vaatama. Suur osa sellest kulus aga oma nootide valvamisele, et neid kahe püsimatu eest kaitsta. (Ibid, lk 17)
iseseisvust pooldavas parteis. Jakob Palvadre valiti 1916 punase pataljoni komandöriks Saksa vägede eest põgenedes, 1918 Vene kodusõjas, vene punaste ühe võitlusvõimelisema väeosa eesotsas. Võitles, võitlusvõimelisemad lätlased ja eestlased. Siis Eestisse põrandaalust tööd tegema, kui sakslased lahkusid ja eestlased asusid iseseisvuse eest võitlema. Kui Punaarmeed saatis ebaedu, siis ka Palvadre läks eesti punaste väeosade juurde ja valitakse komandandina juhtorganitesse ja punase eesti kütidiviisi komandöriks. Otseselt sõdis Eesti vastu vähe, vaid Pihkva all. 1919 likvideeriti Eesti Töörahva Kommuun. Sõjatee lõppes 1928 algul kui sai tüüfuse, siis Petrogradi, Leningradi olles mitmestes parteilistes organisatsioonides ja nõukogude õppeasutustes õpetaja Lääne Rahvaste Kommunistlikus Ülikoolis, sinna õpilasi, kellest said haridus ja kultuuritöötajad ja parteitöötajad. Palvadre õppis Petrogradi Riiklikus Ülikoolis
annaabi.ee 
