,,Rehepapp" Andrus Kivirähk Andrus Kivirähk Andrus Kivirähk on sündinud 17. augustil 1970 Tallinnas. Ta on Eesti kirjanik ja ajakirjanik, Kivirähk on veel kirjutanud romaane, jutte, näidendeid, lasteraamatuid ning tele- ja filmitekste. Elulugu Andrus Kivirähk lõpetas 1988 Tallinna 32. keskkoooli. Ta on töötanud Päevalehe ja Eesti Päevalehe toimetuses kolumnisti ja huumorikülje toimetajana. Aastal 1996 astus ta Eesti Kirjanike Liitu. Looming Andrus Kivirähile meeldis juba poisikesena kirjutada jutukesi. Tema loominguline tee algas 15- aastaselt humoristlike tekste kirjutades. Kivirähk sai tuntuks naljajuttudega ,,Ivan Orava Mälestused". Rehepapp Rehepapp ehk November" on Andrus Kivirähki romaan, ilmus 2000. aastal. 2008. aastaks oli ,,Rehepappi" müüdud üle 32 000 eksemplari, mis tegi Kivirähku 2000. aastate menukaimaks Eesti kirjanikuks.
Sinuhe egyptiläinen (1945). Kari Hotakainen · Kari Matti Hotakainen on suomalainen kirjaili. · Toimittajana kirjoittamisen aloittanut Hotakainen aloitti Porissa, mutta on asunut Helsingissä jo vuodesta 1986. · Hän siirtyi vapaaksi kirjailijaksi vuonna 1996. · Hän on kahden lapsen isä ja ollut naimisissa äänitarkkailija Tarja Laaksosen kanssa vuodesta 1983 asti. · Hän on myös ollut copywriter ja Helsingin Sanomien kolumnisti. · Hänen vanhempansa ovat kauppias, valokuvaaja Keijo Hotakainen ja myyjä Meeri Ala-Kuusisto. · Kari Hotakainen kirjoitti ylioppilaaksiRautalammin yhteislukiosta vuonna 1976. · Hän on koulutukseltaan humanististen tieteiden kandidaatti. Sofi Oksanen · On virolaistaustainen suomalainen kirjailija. · Oksanen on julkaissut kolme romaania ja yhden näytelmän. · Hän voitti vuonna 2008 Finlandia-palkinnon sekä 2 Sofi Oksanen Kaiken takana oli pelko
Ajakirjanduse müüdid Lugesin kolumnisti Martin Kala arvamusartiklit ajakirjanduse müütidest, mis avaldati Postimehes 28.novembril 2011. Nagu iga ühiskonda mõjutava teguri juhtumis, on ajakirjandusegi kohta liikvel informatsiooni, mis ei vasta tegelikkusele. Just nende lahti mõtestamise ja ümberlükkamisega Martin Kala otsustaski tegeleda, tuues sealjuures arvukaid ja mõjuvaid näiteid. ,,Esimene müüt: ajalehed on suremas," algas üks pealõikudest kurjakuulutavalt, ent
"Serbia serblastele" ja "kõik serblased ühte riiki" kaudu."5 Seesama enesehaletsus, pilt "vaprast Eestist, kes ometi julges selja sirgu ajada", "Euroopast, kes meid ei mõista", "unikaalsest ajalookäsitlusest" ning mõtete ja kavatsuste omistamine teisele etnilisele kogukonnale ilma mingisuguste reaalse aluseta toimus kahjuks ka Eestis. Õnneks ei võtnud ükski poliitik Milosevii positsiooni. 27. aprilli Eesti Päevalehe arvamusküljelt leiab kahe kolumnisti artiklid, mis väärivad mõlemad tagantjärele tsiteerimist: "EL-i võimetus midagi ette võtta on paljuski temasse sisse ehitatud. "Postmodernse" organisatsioonina eelistab EL alati konfliktile koopteerimist. Konflikti korral kujuneb ühenduse moto "Ühtsus paljususes" automaatselt ummisjalu tormamiseks madalaima ühise nimetaja suunas. Venemaa osas on selleks praegu vaikus, silma kinnipigistamine, pealesunnitud pimedus. Madalaima ühisnimetaja
PR-kampaaniad. Kriitikute poolsete sokkide neutraliseerimine. ,,Kõik tahavad olla head" nagu kuulutab hübriidautot reklaamivad tahvlid äsja meie tänavatel, mis seisis kõrvuti Eesti Energia uue kaubamärgi, Rohelise Energia reklaamidega. Kuid kõik, mis rohetab, ei ole muru. Ökoloogilisuse sildi all muutumatuid toodete või tehnoloogiate spinnimist nimetatakse ,,greenwash'iks", eesti keeles võiks vaste olla ehk rohepesu. Selle kõige markantsem näide on the Guardiani kolumnisti Fred Pearce'i arvates USA elektritootjate uus kaubamärk ,,puhas süsi" (clean coal). See on püüd vana head kivisöest elektri ammutamist rohelisema südametunnistusega inimestele söödavamaks muuta. Pearce nimetab sellist jaburdust ,,suurimaks kliimamuutuste oksüümoroniks". Kooperatiividelt õpitud tarkus - tähtis ei ole mitte eetilisus, vaid kasum. See, et inimesed oma raha mujale viiksid, sellepärast tuleb muutusi sisse viia. Tarbijal on reaalne võim.
annaabi.ee 
