eelnevaid sõdasid, kui ka erinevate rahvuste vahel olevaid pingeid ja usulisi eriarvamusi. 20. sajandi alguseks oli peaaegu terve maailm jagatud suurriikide asumaadeks. Kuna vabu maid uuteks koloniaalvallutusteks jäi väheks, teravdas see imperialistlike riikide vahel pingeid. Eriti oli huvitatud valduste ümberjaotamisest Saksamaa, kes pidi noore suurriigina leppima väiksema saagiga. Samuti kardeti uues keisririigis Euroopa jõuvahekordade ümbernihutamist. Koloniseeritavad maad esitasid vastupanu imperialistlikele riikidele. Näiteks Aafrikas oli dramaatiliseks kokkupõrkeks Inglise-Buuri sõda (1899-1902), Hiinas nn. bokserite ülestõus (1900). Vastupanu kerkis ka Aasias, eriti Indias, kus euroopaliku hariduse saanud hindud lõid organisatsiooni nimega India Rahvuskongress. 19. sajandi lõpus grupeerusid Euroopa riigid end sõjalistesse liitudesse. Nende kahe vaenuliku bloki vaheline konkureerimine oli ka peamiseks esimese maailmasõja tekke põhjuseks
vahel olevaid pingeid ja usulisi eriarvamusi. 20. sajandi alguseks oli peaaegu terve maailm jagatud suurriikide asumaadeks. Kuna vabu maid uuteks koloniaalvallutusteks jäi väheks, teravdas see imperialistlike riikide vahel pingeid. Eriti oli huvitatud valduste ümberjaotamisest Saksamaa, kes pidi noore suurriigina leppima väiksema saagiga. Samuti kardeti uues keisririigis Euroopa jõuvahekordade ümbernihutamist. Koloniseeritavad maad esitasid vastupanu imperialistlikele riikidele. Näiteks Aafrikas oli dramaatiliseks kokkupõrkeks Inglise-Buuri sõda (1899-1902), Hiinas nn. bokserite ülestõus (1900). Vastupanu kerkis ka Aasias, eriti Indias, kus euroopaliku hariduse saanud hindud lõid organisatsiooni nimega India Rahvuskongress. 19. sajandi lõpus grupeerusid Euroopa riigid end sõjalistesse liitudesse. Nende kahe vaenuliku bloki vaheline konkureerimine oli ka peamiseks esimese maailmasõja tekke põhjuseks
psühholoogiline põgenik. Topeltteadvus ja mittekodusolemise tunne ei lõpe koloniaalvõimu lõppemisega, vaid on kestnud põlvkondade kaupa edasi, tänapäevani välja. Ka peale koloniaalvõimu lõppu on tagasipöördumine oma kultuuri juurde keeruline, koloniaalperioodi käigus on palju sellest hävinud, ka ei pruugi sel olla eriti palju kaalu. Paljud postkolonialistlikud kirjanikud kirjutavad põhiliselt kolonisaatorite e. inlgise keeles. KOLONISEERIJAD KOLONISEERITAVAD tsenter perifeeria Mina Teine, metslane Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni: 1. Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine 2. Eurooplase rännak läbi tundmata metsiku maa põlisrahvusest giidiga 3. “Teisestamine" ja koloniaalse rõhumise erinevad aspektid 4. Mimicry (koloniseeritavate katse imiteerida rõhujaid riietuses, elustiilis, 5
Koloniseerijate kultuur on kõrgelt arenenud, aga koloniseeritavate oma on algeline (metslaslik).| Ambivalents on pidev kõikumine mingi asja-tema vastandasja vahel (vastuseis/külgetõmme koloniseeritavate-koloniseerijate vahel; pole puhast isand- alluv suhet). Autentsus on loosung vabanemaks euroopa koloniaalkultuuri mõjudest kunagi eelnenud traditsioonide juurde. Enesekolonisatsioon on protsess, mille jooksul omastavad autoriteetsed koloniseeritavad kolonisaatorite väärtused. Hübriidsus on transkultuur, mis tekib kolonisatsiooni 8 kultuuri kontakttsoonis (pidžini keel jms). Kolonialism märgib Euroopa laienemist renessansijärgsel perioodil, mis seab vastamisi meie (Euroopa) ja nemad (muu maailm); laiemalt tähendab see Impeeriumi suhet perifeeriaga ja marginaalsega (tsiviliseeritud ala ja tsivliseerimata ala). Kreolisatsioon
· BR taunib seda, sest on ise selle sees. · Tekstide muutumine hilisemates interpretatsioonides? Mõlemaist saavad 19. sajandil tüvitekstid. Kolonialism: · Kõrgaeg 15.19. sajandil. Seostub ennekõike Euroopa renessansiaegse ekspansiooniga. · Koloniaalmudel euro-tsentristlik: binaarne suhe Euroopa vs muu maailm. Tsiviliseeritud ala ja teda ümbritseva perifeeria suhe. · Koloniseeritud subjekti iseloomustatakse kui teist. · Kolonialismi mimikri - koloniseeritavad vastandavad end kolonisaatoritele, kuid võtavad neilt mudeli üle. · Ambivalents pidev pinge mingi asja ja tema vastandaja vahel. Koloniseeritava suhe kolonisaatoriga ei ole kunagi puhas opositsioon, vaid ambivalentne ja keerukas: põhineb vastasseisul ja külgetõmbel. · Hübriidsus Komi K, Bhabha ,,Third Space of Enunciation". Kolonisaatori ja koloniseeritava suhted on vastastikuses sõltuvuses, mistõttu kultuuri puhtusest või
keele baasil; meie tavad ja kombestik kattub osaliselt naaberrahvaste soomlaste, lätlaste, sakslaste, venelastega ja sellest lähtuvalt on rahvusluse määramisel oluline eesti keel. • Eesti kultuuri on peetud hübriidkultuuriks ehk mitmest kultuurist kokku laenatud. • Koloniseeriv kultuur on võtnud üle oma naabritelt kultuuri ja teiseks on koloniseerivad kultuurid on olnud ise ka koloniseeritavad kunagi. (Selleks, et mõista 17.sajandi saksa kirjandust peab tundma Hollandi kirjandust, ehk siis kõik on omavahel seotud). • Kultuuri uurijad on öelnud, et laulupidude traditsioon on sakslastelt laenatud. • On öeldud et Sakslased ei osanud laulda • Saksa kultuuri ruumis ei ole laulupidude traditsioon elav ja pole olnud nii tähtsalt kohal kui on Eesti ja Lätis. • Hollandis elav Estofiil Kornieerus on proovinud lahti mõtestada teisi kriteeriume
põgenik. Topeltteadvus ja mittekodusolemise tunne ei lõpe koloniaalvõimu lõppemisega, vaid on kestnud põlvkondade kaupa edasi, tänapäevani välja. Ka peale koloniaalvõimu lõppu on tagasipöördumine oma kultuuri juurde keeruline, koloniaalperioodi käigus on palju sellest hävinud, ka ei pruugi sel olla eriti palju kaalu. Paljud postkolonialistlikud kirjanikud kirjutavad põhiliselt kolonisaatorite e. inlgise keeles. KOLONISEERIJAD KOLONISEERITAVAD tsenter perifeeria Mina Teine, metslane Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni: 1. Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine 2. Eurooplase rännak läbi tundmata metsiku maa põlisrahvusest giidiga 3. "Teisestamine" ja koloniaalse rõhumise erinevad aspektid 4. Mimicry (koloniseeritavate katse imiteerida rõhujaid riietuses, elustiilis, 5. käitumises ja keelepruugis) 6
põgenik. Topeltteadvus ja mittekodusolemise tunne ei lõpe koloniaalvõimu lõppemisega, vaid on kestnud põlvkondade kaupa edasi, tänapäevani välja. Ka peale koloniaalvõimu lõppu on tagasipöördumine oma kultuuri juurde keeruline, koloniaalperioodi käigus on palju sellest hävinud, ka ei pruugi sel olla eriti palju kaalu. Paljud postkolonialistlikud kirjanikud kirjutavad põhiliselt kolonisaatorite e. inlgise keeles. KOLONISEERIJAD KOLONISEERITAVAD Tsenter perifeeria Mina Teine, metslane Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni: 1. Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine 2. Eurooplase rännak läbi tundmata metsiku maa põlisrahvusest giidiga 3. “Teisestamine" ja koloniaalse rõhumise erinevad aspektid 4. Mimicry (koloniseeritavate katse imiteerida rõhujaid riietuses, elustiilis, 5. käitumises ja keelepruugis)
annaabi.ee 
