mõis jääb kaasajal Viljandimaale Kõpu valla territooriumile. 1805. aastal siirdus mõis von Strykide aadliperekonna omandusse, kelle kätte ta jäi kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Viimane võõrandamiseelne omanik oli Alfred von Stryk. Mõisa esinduslikklassitsistlik peahoone valmis 1847. aastal arhitekt Emil Julius Straussi projekti järgi. Hoone oli keskelt ja tiibade osas kahekorruseline, vaheosades aga ühekorruseline. Kesk- ja külgrisaliitidel on klassitsismile omased kolmnurkfrontoonid. Keskrisaliidil on need kaunistatud veel hammaslõikeliste friiside ning segmentkaarse aknaga. Hoone keskosa ilmestavad lisaks veel joonia kapiteelidega pilastrid. Peasissekäigu ees on lahtine sammasrõdu. Kõpu mõisahoone on peaaegu äravahetamiseni sarnane Tartumaal samal ajal püstitatud ja sama arhitekti kavandatud Kuremaa mõisahoonega. Ka Teises maailmasjas hävinud Vesneri mõisahoone sarnanes paljudes kujundusdetailides Kõpu mõisaga.
Hoonet ümbritseb väljast 52 20 meetri kõrgust Korintose sammast. Madeleine'i kiriku sissepääsu ees laiub suur ning vägagi lai trepp, millelt avaneb hingemattev vaade laiale tänavale. Peasissepääsu kohal asub ka pooleldi väljavoolitud kujudest kaunistus, mis pidavat tooma õnne järgnevatele sõjaretkedele, olles samaaegu lahkunute mälestuseks. Praktiliselt ainsad kaunistused on sambad, kogu hoonet ümbritsev friis ja otsakülgedel asuvad kolmnurkfrontoonid. Hoone on ehitatud peamiselt marmorist. Hoone on hallikat-beezi värvi, mis on üks levinuimaid värvilahendusi Pariisi vanemate ehitiste puhul, peamiselt just seetõttu, et see on ühteaegu nii pidulik kui ka tagasihoidlik. Kuna hoone oli algselt niivõrd suure tähendusega, ei kuulu selle juurde väiksemaid ehitisi, kuid samas võib öelda, et see moodustab suurema osa ehitiste ansamblist, sest antud hoone kuulub mingil määral kokku Triumfikaare
ajalooliselt kõige huvitavam ajajärk mõisas, mis vältas kuni mõisate võõrandamiseni Eesti Vabariigi maareformiga. Stackelbergide endi näol oli tegemist ühe võimsaima aadlisuguvõsaga Baltimaal. /2, lk 5/ 1821. aastal valminud mõisa peahoone on Eesti kõrgklassitsismi tippteoseid nii sise- kui ka väliskujunduses. Hoone keskosas asub võimas ja rikkaliku dekooriga kuue sambaga astmikfrontoon. Eenduvaid ning ülejäänud hoonest kõrgemaid külgrisatliite kroonivad lamedad kolmnurkfrontoonid. Eriti pidulik on hoone paremas otsas paiknev valge saal, mis on kaunistatud sammaste ja ülirikkaliku stukkdekooriga. Suursugune on ka hoone keskosas paiknev kuppelsaal selle kassettlae ükski rosetirida ei kordu, algselt oli see ruum mõisaomanike portreegalerii. 1919. aastal mõis võõrandati Karl Otto von Stackelbergilt ning neile jäeti kasutada Vana- Riisipere. 1921. aastal rajati mõisa piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik, mis tegutses lastekoduna mõisahoones kuni 1984
ARHITEKTUURIS STIILIDE VAHELDUMINE 2.1 Barokk ja historistlik stiil Kahekorruseline kelpkatusega hilisbarokne hoone oli 1801. aastal (teistel andmetel 1802. aastal) valmides oma stiili üks hilisemaid. 1770-1790 aastatel hakkas barokk tasapisi segunema antiikeeskujudel põhinevate rangemate vormidega, mis taandusid lopsakuse ees. Tumedad liigendatud seinapinnad asendusid suurte ja heledatega, aknad muutusid kitsamaks ja kõrgemaks, hoonetele ilmusid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma eeskujul sambad, kolmnurkfrontoonid ja portikused. (vt.foto.2) (foto.2) Hoone peakorruseks on esimene korrus, kus paiknesid esindusruumid. Siseruumide osas on hoone tagasihoidlik, kuid seda rikkalikumad on ta fassaadid. Nii esifassaadi kui ka tagakülje keskosa kaunistavad ainulaadsed stukktahvlid. Üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi vahetusel lisati peahoone tagaküljele väike historitsistlik veranda. 2.2 Klassitsistlik stiil
aristokraatlikkuse ja kõrgendatud vaimsuse suunas. Baltikumis tõusis huvi XVIII sajandi teise poole ja XIX sajandi alguse kultuuripärandi vastu. Selle näideteks on Türi lähedalt paiknev Laupa mõis (Joonis 9), mis näeb välja nagu katariina-aegne suveloss. Hoone mõjub tasakaaluka ja rahulikuna, kuid seinu katab rohke dekoor. Mõisamaja kroonib ilus mansardkatus. Neoklassitsistlikke elemente võib kohata veel näiteks Kärtsna mõisas (karniisid, liseenid, kolmnurkfrontoonid, risaliidid jne), Kehtnas (ülakorruse interjööre liigendavad Louis XVI stiilis tahveldised, stukkdekoor). 4. Kõrval- ja majandushooned. Pargikunst Kõrvalhooned mängisid olulist osa mõisate kompleksides, mistõttu neid oli ka arvukalt. 1920. aastate algul mõisate riigistamise ajal kanti nimekirjadesse pea 50 000 ehitist. Hooneterohkemad ansamblid paiknesid peamiselt Põhja- ja Kesk-Eestis. Historitsismiperioodil muutus kõrvalhoonete roll mõisaansamblites tunduvalt. Kui
Rundales praeguse Läti aladel. Hoone kahe akna laiuseid külgrisaliite kaunistavad lamedad kolmnurkfrontoonid, kolme akna laiust keskrisaliiti aga 24 Ahja mõisa peahoone esifassaad. Foto: Veljo Ranniku 1971 kaarfrontoon. Akende kohal on stiilsed 15 (Vikipeedia, 2017) (Muinsuskaitseamet) 16 (Praust)
eelmise poja, Eduard von Baggehufwudti tellimusel 1890-93 (arh R. Wilcken). Lossi ehitamisel on kasutatud kohalikku paekivi ja raiddetailide valmistamiseks nn vasalemma marmorit (kiviraidur J. Weiss). Rohkete tuudorstiili elementidega hoone imiteerib keskaegseid inglise rüütlilosse. Rahutu ilmega fassaade liigendavad astmik- ja kolmnurkfrontoonid, gootikast mõjustatud tornikesed ning teravkaarelised aknad. Lossi esinduslikem ruum on vestibüül, historitsistlikud interjöörid on suhteliselt lihtsa lahendusega. Linnaplaneerimine 19. saj. teisel Ehitustüübid: pangad, teatrid, koolid, haiglad, kaubamajd, poolel 20. saj. alguses sakraalehitised
annaabi.ee 
