kusagil vanade turbaaukude kandis pesapaik. Vantsin Tiiu augu juurde (räägitakse, et kunagi leidnud selle lohu juures kurva otsa metsaeksinud tüdruklaps Tiiu) ja kuulan üle võttepaiga. Konni on. Segaseltskond rabakonna enamusega. Sobib. Pärast südaööd hakkab läheduses hüüdma händkakk ja jääbki hüüdma. Kolmveerand ühe ajal laulab lühidalt ka karvasjalg-kakk, aga vaikib samas. Viin mikrofonid seekord pisut tuulekindlamad suundmikrofonid kolmjalaga vette rohu sisse, vean kaabli välja ja jään oksarisus kükitades ootama. Konni on vähem kui möödunud aastatel. Ühel pool lohku on mets maha võetud. PAIGA AKUSTIKA on muutunud, ka saab nüüd lombis kahlata juba lühikestes kummisaabastes. Võtab aega, kuni konnad rahunevad, rohukonnad varem kui rabakonnad. Rohukonnad vajavad mõtlemisaega umbes kümme minutit, rabakonnadele nii lühikesest ajast ei piisa, nemad kuulavad
»5 «Kurat sind võtku,» ütles Gringoire, «ja ka mind ühes sinuga, kui ma mõistaksin, mis sa seal pomised!» Ja ta läks edasi. Ta jõudis teise komberdava tombu juurde ja uuris seda tähelepanelikult. See oli halvatu, hoobilt jalust lombakas ja ühe käega. Ta oli nii vigane, et karkude ja puujalgade keeruline süsteem, mis teda ülal hoidis, andis talle liikuva müürsepapuki ilme. Gringoire, kes armastas peeni ja klassikalisi võrdlusi, võrdles teda mõttes elava Vulcanuse kolmjalaga *. See kõndiv kolmjalg tervitas teda möödaminekul, kuid 1 Ole tervitatud, mere täht (lad. k.). 2 Andke vaesele, mu härra, andke vaesele (it. k.). 74 mütsi peast võttes sirutas ta selle Gringoire'i lõua alla nagu habemeajamisnõu ja kisas kõrvulukustavalt: «Señor caballero, para comprar un pedazo de pan!»1 «Ennäe,» mõtles Gringoire, «ka see mõistab kõnelda, kuigi õige kanget murrakut. Ta on minust õnnelikum, kui ta aru saab, mis ta kõneleb.» Siis aga lõi ta käega laubale
annaabi.ee 
