Aastal 1635 loodi 40 liikmest koosneva Prantsuse Akadeemia, eesmärgiga koostada prantsuse kirjakeele sõnaraamat ja normeerida prantsuse keel. Nii akadeemikud kui ka kardinal ise sekkusid pidevalt teatriellu, jälgides et see kõigiti vastaks riigihuvidele. Eriti rangeiks muudeti reegleid nn ,,kõrges" zanris - tragöödias, mis pidi õilistama ja puhastama, selles ei tohtinud olla midagi labast või ,,madalat". ,,Richelieu kolmikportree" Francesco Mochi (1640) Ei peetud lubatavaks vähimatki kõrvalekaldumist ,,kolme ühtsuse" nõudest (see põhimõtte pidi tagama tõepärasuse): · Tegevuskoha ühtsus tegevus pidi toimuma ühes lossis, või äärmisel juhul ühes linnas, tegelaste rändamine ühest linnast teisse, mis leidis aset Sheakspeare´i draamas oli klassitssistlikus tragöödias lubamatu. · Ajaühtsus kogu tragöödia sündmustik pidi mahtuma ööpäeva või veel parem
võrreldavad Kristjan Raua teostega. Viiralti tolleaegsetest töödes on satiirilise värvinguga õieti vaid ,,Istuv daam" (1941, metsotinto), kelle poosis ja peenutsevas kätehoius on midagi tõusiklikku. 1930. aastail lemmiktehnikateks muutunud kuivnõela ja pehmelaki kõrval teeb Viiralt nüüd ka mõned lehed metsotintos, mille vastu hakkas huvi tundma juba Pariisis. ,,Noorele araablasele" ja ,,Istuvale daamile" järgnes Viiralti hiilgeteos selles tehnikas ,,Monika" (1942), mis on õieti kolmikportree ühest ja samast modellist. ,,Istuvat daami" luues olid tal eeskujuna silme ees vanad inglise meistrid oma virtuooslikkusega materjalide ja faktuuride edasiandmises. ,,Monika" haarab meid kõigi komponentide tasakaalus ja väljendusrikkas tervikluses. Väike modell on oma täiskasvanulikus tõsiduses sugulaslik järgmisel aastal Viljandimaal jäädvustatud ,,Virvega". Viibides 1943. aasta suvel Viljandi lähedal Uusna mõisas lõi Viiralt ,,Viljandi maastiku"
annaabi.ee 
