Monett
13.sajandi paiku kujuneb Gregoriuse laulu baasil välja uus zanr monett , millest
saab selle sajandi põhizanr . Monett on selline laul, kus alumisele häälele, milleks oli
tavaliselt rütmiseeritud Gregoriuse laul, lisati uute tekstidega ülemised hääled.
Sageli olid need tekstid eri keeltes: cantus firmus ladinakeelse vaimuliku tekstiga,
ülemine hääl näiteks prantuse keeles ja ilmaliku tekstiga, mis oli sageli
armastuseteemaline. Topeltmonetis on tenorile lisatud kaks, kolmikmonetis kolm
häält. Tõenäoliselt esitati monette sageli pillide saatel, sellisel juhul lauluhääli lihtsalt
dubleeriti muusikainstrumentidega. Monette hakati nende ilmaliku sisu tõttu üha
enam laulma ka väljaspool kirikut ning see zanr kujunes tolle aja ärksamate inimeste
seas omamoodi seltskonnalauluks. Aja jooksul muutus monetti stiil vabamaks
näiteks renessanssmonett on juba hoopis teistsuguse ülesehitusega kui see, mida
viljeldi keskaja lõpul
annaabi.ee 
