troponiiniga 17. Närvi- ja lihaskiu mingis punktis tekkinud erutus: võib levida edasi mõlemas suunas 18. Mõistega „homöostaas“ tähistatakse: organismi sisekeskkonna stabiilsuse säilimist 19. Lämmastikbilanss on positiivne, kui teatud ajavahemikul: tarbitud toiduga omastatud lämmastiku hulk on suurem kui uriini, higi ja fekaalidega eritatud lämmastiku hulk 21. Lipolüüsiks nimetatakse: rasvade lõhustumist rasvhapeteks ja glütserooliks 22. Vereplasma kolloidosmootne rõhk, mille tõttu veenidepoolses otsas vesi taas kapillaaridesse siseneb, on vereplasmas olevatest: Na-ioonidest 23. Vereplasma valgud albumiinid ja fibrinogeen sünteesitakse: maksas 24. Organismi immuunreaktsioonis osalevad järgmised vereplasma valgud: gamma-globuliinid 25. Lahust, mille osmootne rõhk on suurem koevedeliku ja vereplasma omast, nimetatakse: hüpertoonilseks 26. Hemoglobiini konsentratrsiooni normväärtused täiskasvanud inimese veres on umbes: 120-160 g/L 27
ainevahetuses), vere osmootse rõhu määramine (seeläbi rakkude ja vere veesisalduse regulatsioon), organismi happeleelistasakaalu säilitamine. Transpordib mitmeid aineid (kaltsium, rasvhapped, ravimid), ioone, glükoosi, amino- ja muid orgaanilisi happeid, kolesterooli ja teisi rasvu, hormoone, uureat ja muid ainevahetuse jääke. Vereplasma valgud on ka valgureserviks. VEREPLASMA ÜLESANDED Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3kPa. Onkootne rõhk moodustab vere kogu osmootsest rõhust 1/200, kuid siiski oleneb sellest vere ja kudede vaheline ainete vahetus ning esmauriini teke. Vereplasma valgud võtavad osa ainete transpordist veres. Albumiinidega on osaliselt või täielikult seotud kaltsium, rasvhapped ja mõned ravimid ning globuliinidega kortisool, türoksiin, osa lipiide, raud, vitamiinid. Vereplasma valkude tähtsus organismi kaitsereaktsioonides avaldub
Geeli viiakse polüamfolüütide segu ja lühiajalise elektrivälja rakendamisega tekitatakse geelis püsiv pH-gradient. Kandatke valkude Ag segu ja elektrivoolu toimel liiguvad valgud pH gradiendi kohani, kus nende pI võrdub vastava pHga geelis. Valgud jagunevad pI alusel vööditeks. Saab ka leida tundmatu valgu pI. 14.Vereplasma albumiini ja globuliinide biofuktsioon Puhrifunktsioon- amfolüütid(pH säälitamine) Transport- hidrofiilsedd ja lipidofiilsed Kolloidosmootne rõhku säilitamine Kaitsegunktsioon (nt immuuglobuliinid) Ensümaatiline roll( reniin) Proteaaside inhibeerimine(a2-makroglobuliin) Antioksüdatiivne roll( albumiin) 15.ELISA Ak määramine seotud ensüümaktiivsuse kaudu. Põhivariant on topeltantikehade meetod. Nt kui on vaja teatud hormooni olemasolu rasefa uriinis. Võtakse plaadi, kus in testitavale hormoonile Ak, mõni tilk uriini. Peaks tekkima Ag-Ak reaktsioon.
võimaldab hoida koevedeliku koostise stabiilsust. ; kaitse kaitse verekaotuse vastu- hemostaas, vere hüübimine; kaitse kehavõõra bioloogilise materjali vastu-immunoloogiline kaitse. NB! Funktsioonide realiseerumise eeltingimuseks on vere liikumine vereringes. Füüsikalis-keemilised omadused: Osmootne rõhk vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitaja 7,4 7,6 atm. Onkootne rõhk kolloidosmootne rõhk sõltub plasmavalkude hulgast. 25-30 mmHg 0,002 atm. Konstantne reaktsioon sõltub H ja OH-ioonide kontsentratsioonist. Näitaja pH 7,4. Külmumistemperatuur 0,55 kraadi. Puhveromadused on omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola. Puhversüsteemid: karbonaatpuhversüsteem, fosfaatpuhversüsteem, vereplasma valkude puhversüsteem, hemoglobiini puhversüsteem. · Erütrotsüüdid, hemoglobiin. 1 l e
globuliinideks. Albumiine on 35...45g/l ja globuliine 24...37g/l ja globuliinide hulgas on 1,5...4,5g/l fibrinogeeni. Globuliinid jaotuvad 1-, 2-, - ja -globuliinideks ning fibrinogeeniks. Vereplasma valkude üldise sisalduse kõrval on ka oluline albumiinide ja globuliinide omavaheline suhe, mis normis olles on 1,2/l...2,0/l. Vereplasma valkude ülesanded. Vereplasma valgud on olulised vere ja kudede vahelises vee- ja ainevahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3kPa. Onkootne rõhk moodustab vere kogu osmootsest rõhust 1/200, kuid siiski oleneb sellest vere ja kudede vaheline ainete vahetus ning esmauriini teke. Vereplasma valgud võtavad osa ainete transpordist veres. Albumiinidega on osaliselt või täielikult seotud kaltsium, rasvhapped ja mõned ravimid ning globuliinidega kortisool, türoksiin, osa lipiide, raud, vitamiinid.
moodustab kuni 15%. - Nahk oluline roll organism veesisalduse regulatsioonis; Moodustab kehamassist kuni 16%, veesisaldus (enda kaalust) kuni 70%; nahk on veereservuaar, Na ja Cl ioonide hoidla. · Vee liikumine vesi on võimeline liikuda ühest vedelikuruumist teisse, näiteks intratsellulaarsest interstitsiaalsesse ja vastupidi; vedeliku liikumist reguleerib vedelikuruumis olev kolloidosmootne rõhk. Näiteks kui plasma muutub interstitsiaalvedeliku suhtes hüpertooniliseks, hakkab vesi difundeeruma interstitsiaalruumist plasmasse. Samal ajal muutub interstitsiaalvedelik intratsellulaarvedeliku suhtes hüpertooniliseks ning vesi hakkab difundeeruma intratsellulaarruumist interstitsiaalsesse. · Elektrolüüdid Soolad, happed ja alused, mis vesilahuses suuremal või vähesel määral dissotsieeruvad vabadeks liikuvateks ioonideks.
(antikehad, hormoonid, transpordimolekulid), toitainetest (suhkrud, rasvad, aminohapped). Transpordi ülesanne ning tänu peamisele koostisosale veele on suure soojusmahtuvusega ning hoiab keha tem-i. 4. Vere füüsikalis-keemilised omadused (osmootne rõhk, onkootne rõhk, reaktsioon, puhveromadused) Osmootne rõhk (vereplasmas lahustunud ainete konts. Näitaja) 7,4 7,6 atm Onkootne rõhk (Kolloidosmootne rõhk, sõltub plasmavalkude hulgast) 0,002 atm Konstantne reaktsioon (sõltub H ja OH ioonide kont-st) pH 7,4 Külmumistemperatuur - -0,55oC Puhveromadused (omased lahusele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola). * karbonaatPS * fosfaatPS * vereplasma valkude PS * hemoglobiini PS 5. Erütrotsüüdid, hulk, koostis, ülesanded Erütrotsüüdid on vere punalibled. Ühes liitris veres on 4-5 x 10 12 punaliblet (arvukaim rakutüüp)
Vereplasma on vere vedel osa, kollaka värvusega ning koosneb veest, erinevatest valkudest (antikehad, hormoonid, transpordimolekulid), toitainetest (suhkrud, rasvad, aminohapped). Transpordi ülesanne ning tänu peamisele koostisosale veele on suure soojusmahtuvusega ning hoiab keha tem-i. 4. Vere füüsikalis-keemilised omadused (osmootne rõhk, onkootne rõhk, reaktsioon, puhveromadused) Osmootne rõhk (vereplasmas lahustunud ainete konts. Näitaja) 7,4 7,6 atm Onkootne rõhk (Kolloidosmootne rõhk, sõltub plasmavalkude hulgast) 0,002 atm Konstantne reaktsioon (sõltub H ja OH ioonide kont-st) pH 7,4 Külmumistemperatuur - -0,55oC Puhveromadused (omased lahusele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola). * karbonaatPS * fosfaatPS * vereplasma valkude PS * hemoglobiini PS 5. Erütrotsüüdid, hulk, koostis, ülesanded Erütrotsüüdid on vere punalibled. Ühes liitris veres on 4-5 x 10 12punaliblet (arvukaim rakutüüp)
väikesed polaarsed molekulid (etanool, kusiaine) (suure laenguga molekulidele on lipiidikihid praktiliselt läbimatud) 14 15 Hüpo-, iso- ja hüpertooniline lahus Hüpotooniline Kui väljaspool erütrotsüüti oleva lahuse konsentratsioon on väiksem kui 0.9% NaCl lahus, siis vesi tungib erütrotsüüti ja ta puruneb. Hemoglobiin satub plasmasse. Kolloidosmootne hemolüüs. 15 16 Hüpertooniline Kui väljaspool erütrotsüüti asuva lahuse konsentratsioon on kõrgem kui 0.9% NaCl, siis erütrotsüüdi sees olev konsentraatisoon, siis vesi väljub erütrotsüüdist ja tema kuju muutub oksaõuna-kujuliseks. Fagotsütoos Molekul siseneb rakku, ümbritsetakse ta membraaniga, allub sisestatud aine muutustele rakus. Õgib ja hävitab Pinotsütoos ainete siirdamine
Kehavedelikes mõõdetakse vedelike osmootset aktiivsust milliosmoolides (mOsm) liitris. 60% vere osmootsest rõhust on põhjustatud Na- ja Ca ioonide poolt. Isotooniline – lahused, mille osmootne rõhk on sama, mis vereplasmal, ta on vereplasma suhtes isotooniline. Hüpertooniline – lahused, mille osmootne rõhk on kõrgem, mis vereplasmal. Vesi läheb rakust välja. Hüpotooniline – lahused, mille osmootne rõhk on madalam, mis vereplasmal. Vesi tungib rakku. 2.5.2.1. Kolloidosmootne e. onkootne rõhk ja selle tähtsus. Kolloidosmootne rõhk – osa vereplasma osmootsest rõhust, mis on põhjustatud kolloidsete ainete (valkude) poolt. 25 mmHg. Oluline vereplasma ja kudede vahelise vedeliku liikumisel. 2.5.3. Vere pH: arteriaalne ja venoosne veri. Veri on nõrgalt leeliseline: arteriaalse vere pH 7,4 ja venoosse vere pH 7,35. Vere pH lühiajaliste kõikumiste äärmised piirid on 7,0-7,8. Suuremad nihked põhjustavad looma surma. 2.5.4
s.o. keerukamate ühendite tasemel. Loomad eritavad AV mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda. Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Sisekeskkonnas on püsiv veel onkootne rõhk (kolloidosmootne rõhk), mida säilitakse plasma proteiinide abil. proteiinide muutus võib tuua kaas ioonide ja vee liikumise kas rakkku sisse või välja. Palsmavalkude (albumiinide) kontsentratsiooni väehenmine põhjustab vee retensiooni rakkude sees. See tõttu peab plasmat asendavate ainete kolloidosmootsete ainete hulk vastama plasma omale.. Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid. Homöostaas kajastab
Absoluutne hüpoproteineemia (onkootse rõhu langusega) - albumiini kadu verekaotusest, eksudaadi ja transudaadi moodustumisest - proteiini nälgus - plasmavalkude sünteesivõime langus (maksahaigused, hormonaalse regulatsiooni häired) - plasmavalkude kadu proteinuuriast, soolepõletikud, seedetraktsit lümfi äravoolu takistus ja venoosse rõhu tõus. Renaalne turse (hüpoproteineemiline) tekib nefroosi tagajärjel, mille puhul laseb neer läbi valku ja veres tekib hüpoproteineemia. Vere kolloidosmootne rõhk langeb, väheneb reabsorptsioon ning filtratsioon suureneb. Kahhektiline e näljaturse seotud veres kujuneva hüpoproteineemiaga. 19. Füsioloogiline ikterus- Ikterus (icterus) e. kollatõbi, sapivärvnikest tulenev naha, limaskestade ja silmavalgete kollasus, mille põhjuseks on erinevad maksa ja sapideede haigused. · Sapipigmendid ladestuvad naha Malpinghi rakkude kihti. Bilirubiin püsib nahas pikemat aega, isegi tema kadumisel verest
Vereplasma koostis ja füüsikalis- keemilised omadused hoitakse täpsete regulatsioonimehhanismidega stabiilsetena, mis on oliline kogu organismi homeostaasi säilitamisel. Vereplasma valke on 65-80 g/l, mis jaotuvad albumiinideks (35-45g/l) ja globuliinideks(24-37 g/l), milles veel fibrinogeeni 1,5-4,5 g/l. Albumiinide ja globuliinidevaheline suhe on normaalsena 1,2/1-2,0/1. Vereplasmavalgud tagavad vere ja kudedevahelise vee-ja ainetevahetuse. Vereplasme valkude osmootne rõhk e kolloidosmootne (onkootne) rõhk on ~3,3 kPa(25mmHg). Kuigi onkootsest rõhust oleneb vere ja kudede vaheline ainete vahetus ja esmasuriini teke neerudes. Vereplasma valgudega, albumiiniga on seotud kaltsium, billirubiin, rasvhapped ja mõned ravimid, globuliinidega kortisool, türoksiin, lipiidid, raud, vitamiinid jm ained. Haigustekitajatele astuvad vastu globuliinide fraktsiooni kuuluvad immuunoglobuliinid. Verepalsma valgud tagavad ühe osa vere puhversüsteemist, valgumolekulide amino-ja
kudeda vahelises vee ja ainete vahetuses. Vereplasma valgud trantspordivad aineid veres (kaltsium, rasvhapped, ravimid.), vereplasma valgud on ka valgureserviks. *Plasma albumiin moodustab umbes60% plasmas leiduvatest valkudest, kõige väiksem valk. Väikestest molekulidest tingituna on osakeste kogupind väga suur, see võimaldab ulatuslikult aineid siduda ja veres trantsportida. Füsioloogiline tähtsus on türoksiini sidumine, kolloidosmootne rõhk, trantspordifunktsioon(bilirubiin, urobiliin, rasvhapped, sapphappesolad ja mõningad kehavõõrad ained nagu penitsiliin), reservvalk.albumiinide hulk väheneb põletikuliste haiguste, maksa ja neerukahjustuste korral. *Plasma globuliin koos 1 globuliinide alagrupiga rändab rida konjugeeritud proteiine, umbes 2/3 plasma glükoosist leidub seotuna glükoproteiinides. 2 globuliini fraktsioonis leidub habtoglobiin, mis keemiliselt kuulub
rasvad, aminohapped). Ülesandeks lahustunud ainete transport mööda keha. 4.Vere füüsikalis-keemilised omadused osmootne rõhk – vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitaja -7,4- 7,6 atm Osmootset rõhku reguleeritakse: 1) aine filtreeritakse organismist välja 2) tasakaalustatakse mõnda teist ainet lisades. Kui rõhk ületab piirid, kaotavad verelibled oma funktsiooni, tagajärjeks võib olla surm. onkootne rõhk e. kolloidosmootne rõhk – sõltub plasmavalkude hulgast. Hoiab verd veresoontes. konstantne reaktsioon – sõltub H ja OH ioonide kontsentratsioonist. Näitaja pH. Arteriaalne veri kergelt aluseline: pH 7,4. Venoosne veri 7,35 pH. Max pH piirid on 7,0-7,8 pH. Suuremate muutuste puhul tagasipöördumatud tagajärjed. Vere külmumistemperatuur on -0,55 C. puhveromadused – omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola
0,36-0,47 (0,42 - naistel). Peenemates veresoontes on hematokrit väiksem, sest erotrotsüütidel on tendents kulgeda 21 veresoone keskel, mitte aga seinte lähedal. Hematokriti kasvuga suureneb vere viskoossus. Füüsikalis-keemilised omadused. Vere tihedus 1050-1060 g/l Plasma tihedus 1024-1030 g/l Vererakkude tihedus 1089-1097 g/l Osmootne rõhk 7,4-7,6 atm Kolloidosmootne e onkootne rõhk 25-30 mmHg/0,03 atm Külmumistemperatuur -0,55° C Pindpinevus 67-77 mN/m Vere suhteline viskoossus 4,0-5,0 Vereplasma suhteline viskoossus ~1,8 Vereplasmakoostis: 90-92% vesi; 6-8% valgud; 1-2% heterogeenne koostis madalmolekulaarseid aineid Vereplasmavalgud: albumiinid – 60%, globuliinid ja fibrinogeenid – 40% koos Üks globuliinide funktsioonidest on transport, mis on spetsiifiline (albumiinide transport ei ole spetsiifiline). Näided:
o. keerukamate ühendite tasemel. Loomad eritavad AV mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda. Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Sisekeskkonnas on püsiv veel onkootne rõhk (kolloidosmootne rõhk), mida säilitakse plasma proteiinide abil. proteiinide muutus võib tuua kaas ioonide ja vee liikumise kas rakkku sisse või välja. Palsmavalkude (albumiinide) kontsentratsiooni väehenmine põhjustab vee retensiooni rakkude sees. See tõttu peab plasmat asendavate ainete kolloidosmootsete ainete hulk vastama plasma omale.. Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid. Homöostaas kajastab
osmootne rõhk, tähis π. Osmootne rõhk väljendatakse van´t Hoffi valemiga = iRTC, kus i on isotooniline koefitsent e siis ioonide arv, milleks aine dissotsieerub. R on universaalne gaasikonstant, T on temperatuur kelvinites, C on osmootselt aktiivse aine kontsentratsioon. Vereplasma osmootne rõhk on u 7,4 atm. 0,9% NaCl lahus on vereplasmaga isotooniline, samuti 4-4,5% glükoosilahus.Vereplasma valkude kolloidosmootne e onkootne rõhk on 20-30 mm Hg, onkootne rõhk aitab kaasa vee filtratsioonile kapillaarides. Põhjustab vee liikumist vereringesüsteemi. Toonilisus on suhteline suurus ning ühikuta, alati mingi konkreetse raku suhtes. Hüpertoonilines lahuses on kõrgem osmootne rõhk, lahustunud aine kontsentratsioon rakku ümbritsevas lahuses on suurem ning vesi liigub rakust välja, et väliskeskkonda lahjendada, rakk kortsub (plasmolüüs).
..1,029 ja 1,9...2,6 Osmootne rõhk 768...819 kPa Leeliselise reaktsiooniga, pH 7,4 Osmomolaarsus 300mosm/l Vereplasma valgud, fraktsioonid, hulk- Valkusid on 65-80g/l, jaotatakse albumiinideks ja globuliinideks. Albumiine 35-45 g/l ja globuliine 24-37 (+ fibrinogeeni 1,5-4,5) Vereplasma valgud kannavad neg.laengut ja käituvad hapetena. Omavaheline suhe- 1,2-2,0/l Vereplasma valkude ülesanded- Olulised vere ja kudede vahelises vee-ja ainevahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk (kolloidosmootne/onkootne rõhk) keskmiselt 3,3 kPa. Sellest oleneb vere ja kudede vaheline ainevahetus ja esmasuriini teke neerudes. Võtavad osa ainete transpordist veres-albumiinidega on seotud kaltsium,rasvhapped,mõned ravimid. Globuliinidega kortisool,osa lipiide,rauda, vitamiiine. Vereplasma valkude tähtsus organismi kaitsereaktsioonis- suur osa antikehi on globuliinide fraktsiooni kuuluvad immuunglobuliinid. Vereplasma valgud moodustavad osa vere puhversüsteemist. Valgu molekulid on võimelised
35) Ainete liikumine läbi verekapillaaride. Vererõhu ja vereplasma onkootse rõhu tähtsus vee liikumisele. Kapillaarid: ühekihiline endoteel, lihaskest puudub. Kontraktsioonivõime puudub. Pikkus 0,5 mm, läbimõõt 0,008 mm, difusioon ja filtratsioon. Difusioon: läbi endoteeli (rasvas lahustuvad väikesed molekulid, gaasid). Läbi endoteeli pooride (vesi, elektrolüüdid, glükoos, aminohapped). Konsentratsiooni gradiendi suunas. Lahustunud proteiinidel põhinev kolloidosmootne rõhk ehk onkootne rõhk on üsna väike murdosa plasma osmootsest rõhust. See on siiski oluline, kuna plasma suurema valgusisalduse tõttu on see plasmas suurem kui koevedelikus. Selle tõttu püsib vere maht normaalsena. 36) Verevarustuse metaboolne, humoraalne ja närviregulatsioon. Verevarustuse kontrollmehhanismid: metaboolne kontroll: domineerib südame-, aju-, ja töötavate skeletilihaste arterioolides (elutähtsad süsteemid) süsihappegaasi, piimhappe, adenosiini ja K+ sisaldus
proksimaalses vääntorukeses 65 % ultrafilraadi mahust võetakse jälle tagasi. Vastuvoolu süsteem: Henle lingu alanev ja ülenev säär ning neid ümbritsevad veresoonedja koevedeliktöötavad ühtse süsteemina. Neerutorukesi ümbritsevate verekapillaarides voolavast vereplasmast on päsmakeses eraldunud ultrafiltrarsiooni käigus ca 1/5 veest, ent valgud on jäänud plasmasse. Seetõttu on Henle lingu ümbritsevates veresoontes kõrge kolloidosmootne rõhk, mille mõjul hakkab vesi kohe tagasi imenduma. Na+moodustab 4/5 esmasuriinis lahustunud ainetest. Na+on oluline organismi normaalseks funktsioneerimiseks, seetõttu on tema tagasiimendumine oluline ülesanne neerudele. 2/3 Na+resorbeerub passiivselt(Henle lingu õhukeseseinaline osa), 1/3 aktiivselt(kulutab energiat). Henle lingu alanev säär ei lase läbi Na+, laseb aga hästi läbi vett
mm Hg. 35) Ainete liikumine läbi verekapillaaride. Vererõhu ja vereplasma onkootse rõhu tähtsus vee liikumisele. Kapillaarid: ühekihiline endoteel, lihaskest puudub. Kontraktsioonivõime puudub. Pikkus 0,5 mm, läbimõõt 0,008 mm, difusioon ja filtratsioon. Difusioon: läbi endoteeli (rasvas lahustuvad väikesed molekulid, gaasid). Läbi endoteeli pooride (vesi, elektrolüüdid, glükoos, aminohapped). Konsentratsiooni gradiendi suunas. Lahustunud proteiinidel põhinev kolloidosmootne rõhk ehk onkootne rõhk on üsna väike murdosa plasma osmootsest rõhust. See on siiski oluline, kuna plasma suurema valgusisalduse tõttu on see plasmas suurem kui koevedelikus. Selle tõttu püsib vere maht normaalsena. DIFUSIOON - aine või energia ülekandumine kõrge kontsentratsiooniga piirkonnast madala kontsentratsiooniga piirkonda 36) Verevarustuse metaboolne, humoraalne ja närviregulatsioon. Verevarustuse kontrollmehhanismid:
mahu mõõtmiseks tuleb verre lahusena viia kindel kogus organismile kahjutut ainet, lasta sel vereplasmas seguneda nin määrata siis konts vereplasmas. Vereplasma valkusid on 65-80g/l, jagunevad: albumiinid- 35-45 g/l ja globuliinid 24-37 g/l, globuliinidel hulgas on ka fibrinogeene 1,5-4,5 g/l. Globuliinid jagunevad: alfa1 ja 2, beeta ja gamma globuliinideks ning fibrinogeeniks. Vereplasma valgd on olulised vere ja kudede vahelises ainete vahetuses. Vereplasma valkude osmootne rõhk ehk kolloidosmootne ehk onkootne rõhk on keskmiselt 3,3 kPa. Vereplasma valgud: a) võtavad osa ainte transpordist- albumiiniga täielikult või osaliselt seotud bilirubiin, rasvhapped ja mõned ravimid, globuliinidega- kortisool, türoksiin, osa lipiide, rauda, vitamiine jne b) organismide kaitsereaktsioonid- suur osa antikehadest on immunoglobiinid. c) osa vere puhversüsteemidest- aminohappe aluselise ja happelise rõhma töttu võimelised reageerima nii happe kui ka alusega
Tõus on märk vere paksenemisest vedelikupuuduse tõttu. Hiline faas – põletushaigus Alates 5% põlenud kehapinnast lastel ja 10%-st täiskasvanutel tuleb arvestada põletushaiguse tekkimisega. 575 Seejuures on tegu kogu organismi reaktsiooniga vedeliku ja proteiini ümberpaigutumisele. Suurenenud veresoonte läbilaskvus ja veenide vasokonstriktsioon toob kaasa vedeliku ladestumise koesse (maksimaalselt 12 kuni 24 tunni pärast). Valgukaost tekib valgupuudus kudedes (madalam kolloidosmootne rõhk). Vedelik voolab koesse ka mittepõlenud osas. Koe tursumise tõttu pikeneb hapniku transport rakkudeni, tekib nende puudulik varustamine ja viimaks elundite funktsioonihäired. Mikroobide sissetungi tõttu nahast ja soolest tekib sageli sepsis ja mõnikord mitme elundi puudulikkus, mille tagajärjeks võib olla surm. Sissehingamisest (inhalatsioonist) tekitatud trauma Põlengute korral suletud ruumides, eriti kui on näha põlenud kulme ja ripsmeid ning paistes
annaabi.ee 
