Hereetilised õpetused ning nende mõju kristluse arengule antiik- ja varakeskajal
Pelagius oli munk (kas
sotlane või iirlane), kes uskus, et kristlane võib elada ilma patuta, milleks ta ei vaja
jumalalt muud abi kui õpetust ja Jeesuse Kristuse eeskuju.62
Kaasajal on oikumeenikud küsinud, kas donatistide ja ariaanide tõrjumine oli
oikumeeniline tegu?. Vastuseks on see, et tol ajal mõisteti ainult oikumeeniat , mis
teostus läbi õpetuse. ,,Niinimetatud hereeterlus oli neil aegadel omamoodi natsionalism
või kolkapatriotism".63
Ja jõudes tänapäeva või siis sellele ka eelnevasse aega - ega muutunud ei ole ju midagi.
Võib rõõmustada, et vaidlused, väitlused ja tõe otsimised on jätkunud ja saadavad meid
ka edaspidi.
Ja kuna see väike silmapilk ajaloolisest liikumisest on kirjutatud vaadeldes ,,suuri
mõtlejaid", ei näe ma põhjust, miks mitte lõpetada Paul Tillichiga (sündinud 1886a
luterliku koguduse pastori pojana): ,,Teoloogiline süsteem peaks rahuldama kaht põhilist