Etenduse atmosfäär on võrreldav filmi omaga küllaltki hästi ning seda eelkõige põhjusel, et muusikali lavaletoomisel on järgitud klassikalist joont. Laval olijad nautisid ,,Helisevat muusikat" ja nakatasid rõõmuga ka publiku, näitlejad laulsid ja lauljad näitlesid ning tegid seda küllaltki nauditavalt. ,,Heliseva muusika" muusikal on filmina nähtud ning tema tuhkatriinuloo süzee pole keerukas ega uus. Ühesõnaga, üks selline vana asi, mis kolikambrist välja on võetud. Aga nagu nende vanade asjadega ikka on, nende mahakandmine osutub sagedasti enneaegseks. Kui kostis jälle see ,,Do-re-mi" laul, siis hakkas jälle elama lugu muusikaõpetajast, lastest ja tõsisest kapten on Trappist. Kui vaadata eraldi Vanemuise ,,Heliseva muusika" elemente, siis on nad hästi erinevat sorti. Siin on rolle, mida teevad laulvad näitlejad, ja rolle, milles mängivad lauljad. Erinevad koolid ja isiksused. Igaüks käib välja oma tugevama külje, nagu oskab
et Köögertal tema isa kinni istuma ei paneks, siis Köögertal tõmbus tagasi. Kuna kõik olid üsna purjus siis hakkati liikuma ja Paralepp toimetas Karini koju, kuid nii sõidu ajal kui kodu ees suudles Paralepp Karinit ilma et too oleks tahtnud. Esimesel korral oleks Karin talt peaaegu kõrva peast rebinud, kuid tal polnud selleks jõudu, teisel korral ei teinud Karin midagi, sest ta teadis et vastupanu on mõtetu. XII Melesk oli aga end soojast kolikambrist kaotanud ja Indrek oli end asjata toidumoonaga varustanud, kui ta üles kolikambrisse läks. Sellest jäi Indrek mõttesse ja läks vihmaga väljas ühe puu alla ja jäi seal mõttesse. Kui ta oli oma mõtted ära mõelnud, siis ta viskas selle toidumoona, mis oli valges pakendis, hoovis asuvasse prügikasti ja lükkas sellele prügi peale. Seda aga nägi hämarast toast kojamehe naine, keda hakkas see huvitama ja ta läks sellele pakile järgi ja tõi selle tuppa
vanamees kerjaja riides tema ees, kepp käs ja kott seljas. Sepp hü udis tagasi põgates. «Ae, vanataat, kust sina siia sisse pä asesid?» «Halastage, ristiinimesed, vaese peale,» palus sant häalise, läbunud hä alega. «Kuhu munk kadus?» «Ei mina, vaene, ole kedagi nänud,» käises vanamees ja hakkas nii kangesti köima ning läastama, et hale oli teda näa. «Siin ma olen!» hü udis munga hä al pimedast kolikambrist. Sepp tõtas sinna; aga ehk kül uks päani lahti seisis, ei olnud kambris siiski inimese hinge naha. «Munk, ae, munk, kus sa oled?» «Siin!» kostis munga hä al otse sepa nina all. 162 «Kus?» «Maa põjas!» kõises hä al sepa jalgade all. Villu hakkas käe käga peast kinni ja tõtas pimedast kambrist väja pävavalgusele. Vana sant oli kadunud kui tina tuhka. Süavast maa põjast kajas kauge hä al: «Kas usud veel, et mind kerge pü uda on?» «Ei usu,» vastas sepp hambaid lõistades
annaabi.ee 
