õhenemist, erinevuste ähmastumist. Postmodernism otsib võimalusi suuremaks eluläheduseks, akadeemiline ja tõsifilosoofiline kunst annab teed kergemale kujutamislaadile. Sellest tuleneb, et postmodernismi ajal võib tõsine muusika esineda koos performance'iga, traditsiooniline maalinäitus videoinstallatsiooniga, klassikaline ballett moderntantsuga. Kõrvuti käivad globaalne ja subkultuur, punk- ja rahvakultuur; konkreetselt kirjanduses saavad kokku ilukirjandus ja ,,kolekirjandus". Moes on ka ulmekirjandus kui nüüdisaegne müüt, mis kannab tänapäeva inimkonna kartusi ja lootusi. Postmodernismi sünniajaks peetakse 20.sajandi 60.-70.aastaid, moeterminiks kujunes see 1980ndatel. Kõige üldisema definitsiooni kohaselt aga võib postmodernistliku kirjanduse hulka arvata kogu Teise maailmasõja järgse uuendusliku kirjanduse. Postmodernismi ainuomaste tunnuste suhtes pole välja kujunenud üksmeelt. Valdavalt on
- sotsiopaat = isik, kes ei näe enda vigu ja muutub kergelt vägivaldseks, kellel puudub süütunne ning empaatiavõime Transgressiivne kirjandus Eestis - taustaks taasiseseisvumine 90date alguses - poliitilised muutused - majandusolude muutmine – kiirelt ja vahendeid valimata rikastumine Kaur Kender „Iseseisvuspäev“ (1998) - esimene transgressiivne teos Eesti kirjanduses - nihe nii sisus kui keeleliselt (nihe ka jutustamisviisis) - „kolekirjandus“ ja „tume realism“ - kangelane, kes eirab ühiskondlikke kokkuleppeid (naistesse suhtuvad põlglikult ja alandavalt) - vägivaldne ja täis vägisõnu - Kender leiab, et teda võib võrrelda vaid Quentin Tarantinoga - vägivaldsuse kasutamine kunstilise vahendina, hoogne jutustuslaad - teemad: elupõletamine, illegaalsed tegevused NULLINDATE SOTSIAALNE LUULE: ROOSTE, VIIDING, KIVISILDNIK Võimendunud jooned luules
annaabi.ee 
