Haridus Eesti kultuuris
Pöördeliseks sai rahvakoolide
õpetajate seminar, mis asutati 1684. aastal Tartu lähedale Papimõisa ja oli esimene
seesugune Rootsi riigis. Seda juhtis rootsi päritoluga Bengt Gottfried Forselius, kes oli
töötanud varem kooliõpetajana Ristil. Papimõisa seminaris said õpetust 160 eesti
talupoissi, kellest hiljem said kösterkooliõpetajad. Forseliusel on teeneid ka
pedagoogikas. Tema meetodiga, mis seisnes tähtede valjus hääldamises ja nende silpide
kaupa kokkuveerimises, võis lugemisoskuse kätte saada kiiremini kui seni. Forselius
koostas ka oma meetodile vastava aabitsa, mis ilmus Riias 1686. Rahvahariduse
edendamine põrkus mõisnike vastutööle. Forselius tõestas, et eestlased on
õppimisvõimelised ja vaimselt normaalsed. Õpetamine toimus vaatamata mõisnike
vastutööle, ka Suure Nälja ja Põhjasõja ajal ning Rootsi valitsusaja lõpuks (1710.
aastaks) võib arvata et oli kirjaoskajaid Eestis juba kümneid tuhandeid.
5