Eesti kultuurielu ja suur kriis
Eesti üritas normaliseerida suhteid
kõikvõimalike vastastega ja otsiti sõprust demokraatlike suurriikide
seast.
Suur kriis
Eestisse jõudis kriis 1933. aasta suvel. Kõigepealt tabas kriis
põllumehi, sest põhiliseks majandusharuks oli põllumajandus.
Talurahva sissetulekud vähenesid, toomist piirati, talud läksid
pankrotti. Suur osa rahvast muutus ostujõuetuks, paljud ärid ja
ettevõtted läksid pankrotti, kärbiti töötajate arvu. Kriisi ületamiseks
pidi tehtama palju kokkuhoidmisi. Töötute abistamiseks korraldati
hädaabitöid ja kontrolliti rohkelt väliskaubandust. Tulnuks aga
devalveerida Eesti kroon, mille peale tuldi aga palju hiljem. Stabiilsus
sisepoliitilistes suhetes ei püsinud kaua. Inimesed olid üsna
paranoilised ning kõigis hädades olid süüdi poliitikud. Erapooletute
saadikute ilmumine Riigikokku suurendas parlamendi killustatust.
Ohuks oli uue poliitilise jõu, vabadussõjalaste esiletõus. Nende
annaabi.ee 
