Thermoplasma · Tema Topt on 55 oC ja pH opt on 2.0. Happelist keskkonda vajab ka membraani stabiliseerimiseks. · Kaua aega oli teada kaks liiki: Thermoplasma acidophilum ja T. volcanicum. T. acidophilum isoleeriti isekuumenenud kivisöe aherainest. Seal on püriiti ja orgaanikat. T. volcanicumi looduslikuks esinemiskohaks on solfataarid. Rakud on väga varieeruva kujuga: ühes ja samas kultuuris esinevad filamentsed, ketasjad, mügarakujulised ja kokitaolised rakud. Emarakkudel on sageli pungad. Kuigi rakukesta ei ole, on rakkudel viburid. Thermoplasma on mikroaerofiil, kes oksüdeerib orgaanilisi aineid (aminohapped, suhkrud) hapnikuga, kuid ta saab ka väävliga hingata. · Thermoplasma liikidel on membraanides omapärased glükolipiidid (lipopolüsahhariididele sarnased molekulid), mis annavad neile vastupidavuse kõrgele temperatuurile ja madalale pHle
3. bakteriofaagid ehk bakterite viirused. Kuna viirused paljunevad ainult elusas rakus (s.o teises organismis), on nende puhul tegu bioloogiliselt parasiitlike eluvormidega. Viiruste suurus sõltub liigist. Viiruste kuju alusel jaotatakse neid järgmistesse morfoloogilistesse rühmadesse: 1. Pulgakujulised viirused (tubaka mosaiik, tomati mosaiik, kartuli x-viirus). Pikkus keskmiselt 250 nm, diameeter 15 nm. 2. Kerakujulised ehk kokitaolised viirused (nt. gripiviirus). Nende suurus on harilikult alla 150 nm. 3. Kuboidaalsed viirused (nt. kanaarilindude rõuged). Keskmine pikkus 210-230 nm ja laius 260-310 nm. 4. Spermatosoidikujulised viirused (nt. bakteriofaagid (coli-faagi pea 50-950 nm ja saba 150-170x10 nm)). Suurus 80-120 nm. Paljunemine koosneb kolmest etapist: viiruste rakule kinnitumine, paljunemine rakus ja viiruste väljumine rakust.
annaabi.ee 
