"kohustusetunne" - 1 õppematerjal

Jutuke - Õunkübarad

See oli elumahl, mis sundis edasi lööma ka vaevatumat südant. Sellega pidi inimene vähemhaavatav olema ja kui midagi juhtuski, paranesid rebendid üleöö ­ nagu surematutel. ,,Sa pead seda jooma, alles siis saan edasi talitada." Kuid Shurei ei vastanud, ainult hingates tasakesti. Elisa oleks hea meelega ära põgenenud praegu tema juurest, et lennata päikeserohkeis taevastes, unustades kõik mured kuis laps kunagi, kuid ta ei saanud, tal oli kohustusetunne. ,,Hea küll siis, teeme sinu moodi." Ta võttis vedelikku suhu ja kummardus Shurei juurde, selle tema suhu kallates. Nende huuled puutusid hetkeviivuks kokku ja rohu mõrudus pani meest ilmet kortsutama. Elisa naeris ja tõmbus eemale, asudes taas poolkuivade vingerdavate lehtede kallale. Ta surus nad haavale ja jälgis imestusega, kuidas nad suurema vere, mis õhu käes juba kallerduma hakanud oli, endasse imesid, niiviisi rebendi puhastades