korrusele. Äraminekul naine lehvitas naerdes K.le. K. jäi koridori seisma, ega saanud aru, kuhu naine viidi. Ta ei suutnud uskuda, et kohtuametnike ruunid asuvad pööningul, aga lähemale astudes ta just seda nägigi. Josef tundis, ennast kohtunikest paremaks olema, sest samal ajal, kui nemad pidid pööningukambrites läppunud õhus ja väikestes tubades aega veetma, oli temal oma suur ruum pangas. Seal samas koridoris kohtus ta kohtuteenriga, kelle naist ta just oli näinud minema viidama. Kohtuteenri kannul, kes lubas talle amtnike ruume näidata, liikus K. mööda kituskest koridori, kus pinkidel istusid mehed, kes paistsid justkui rusutud. Ta rääkis ühega neist, kes esmapilgul ei suutnudki talle midagi vastata, vaid vaatas talle otsa. Kohtuteener lahkus ja K.l hakkas lämbest õhust paha ja ta ei suutnud kuidagi välja saada. Ühel uksel oli viisakas riietuses mees ja naine, kes teda ruumidest välja aitasid. Tema
kõige selle juures mõistuse suudab säilitada see õnnestub tal küll ehk vaid seetõttu, et protsess tihti masi- navärgi kõige absurdsemais keerdkäikudes takerdub, pakkudes sellega K-le üürikest meelelahutust ja hingetõmbeaega. Olukordade, büroode ja kohtuametnike kujuteldamatus, hullu- meelsus hoiab romaani käigus, ega lase igavusel või lootusetusel lõplikult võimust võtta. Sama funktsiooni täidavad «Protsessi» naistegelased preili Büchner, põetaja Leni ja kohtuteenri naine. Nemad hoiavad käigus nii K. kui ka lugeja huvi, tekitades «juriidi- lises» kontekstis täiesti kohatu ja seda põnevama erootilise pinge, kuid jäävad samas kogu oma erootilise otstarbe juures täiesti üks- kõikseteks K. käekäigu vastu, või aitavad protsessi ebasoodsale arengule koguni veel omalt poolt kaasa, nii et jääb lausa mulje, et tegu on kohtu käsilastega. Või kardavad nad süsteemiga vas- tuollu minna? Kohtute süsteemi analüüsi teeb praktiliselt võimatuks selle
annaabi.ee 
