saj, siis tuleb linnaõigusele piibel ja kirikureeglid juurde mõelda, siis täituvad osa lünki linnaõiguses. Esiteks sellepärast, et linnades olid kirjutamata tavad, neid ei kirjutatud ülesse, sest linnades elavad kaupmehed teadsid, et nii on kombeks teha, sellest tulenes osa lünki. Linnaõigus oli omal ajal arusaadav, meie aga ei oska sealt palju välja lugeda. Me teame, et olid jõukamad talud, linnuste vanemad- kellest üks oli rikkam ja võimsam kui teine. Teadjamehi ja- naisi ning kohtumehi võib pidada vaimuliku seisuse esindajateks. Suulise kultuuri tõttu meil pole palju informatsiooni seisuste kohta 13. saj. JÄTA MEELDE: Tartu piiskoppkond ehk tänapäeva Tartu linn, tähendas väikest riiki. Tartu piiskoppkonna keskus rajati eestlaste muinaslinnuse kohale. Piiskopp oli nii kiriklik kui ka ilmalik valitseja. Kuidas vallutamine käis? Keskaja tüüpiline meetod oli, et palkad sõjamehed lootes võidule
keelatud kokkuostu ja müügiga, vaid kasutavat ostetut ainult oma tarbeks. Ta ei olevat maksnud puude eest viinaga, küll aga olid talupojad ise ostnud puude eest saadud raha eest mõisast viina. Mõisakeldrist (mitte kõrtsist) viina müük olevat täiesti lubatud. Lisaks olevat tema vastu tunnistusi välja pressitud tema mõisa talupojalt Tönnis Ohakalt, kes selleks ühes Viljandi kõrtsis purju joodeti, süüdistused ise aga tuginevat anonüümsetele salakaebustele. Kohtumehi mõisniku väited ei veennud ja ta mõisteti ebaseaduslikus vahetuskaubanduses süüdi. Ülesost maal (sel ajal oli see juba lubatud vaid talupoegadele) ja talurahva üha suurenev joomarlus (alkoholism sai talurahva üldiseks nuhtluseks 18. sajandil) tekitasid võimudele palju muret ja nii üht kui teist püüti mitmesuguste korralduste ja keeldude abil piirata. Rathlefid EAA, f. 1457, n. 1, s. 175, l
annaabi.ee 
