Nad rajasid töö- ja parandusmaju, organiseerisid vaestehoolekannet, asutasid linnadesse pea- ja alam-rahvakoole. Nad hakkasid välja töötama riikliku meditsiini süsteemi. 1803. aastal moodustati Rahvahariduse Ministeeriumi. Linna- ja maaomavalitsus: Linnad peale uut asehalduskorraldust säilitasid keskaegset ilmet, kuid kodanikuks saamine oli kergem. Linnade kõrgeim võim oli oma koosseisu täiendava magistraati käes, mis täitis nii halduslikke, politsei- kui kohtufunktsioone, ning koosnes reeglina bürgermeistritest ja raehärradest sündiku (õigusnõunik) eelistumisel. Magistraat jaotas linlaste vahel riigi- ja kohalikud maksud ning nõudis need sisse. Kuni 1866. aastani kehtis tsunftikord, kus käsitöölised ja kaupmehed olid gildides ning pidid järgima põhikirju. 1877 kehtestati linnaseadus. Vanad magistraadid jätkasid 1889. aastani kohtuorganina. Linnades tuli valida linnavolikogu ja moodustada linnavalitsus eesotsas linnapeaga. Linnaelanikud jaotati
Tema eluruumide kohta on öelnud, et need sarnanevad pigem vangla kui kindralkuberneri ruumidega. Kindralkuberneri kõige tähtsamateks ülesanneteks: sõjaline kaitse. Alal tuli hoida Vene riigi koosseisu. Rootsi ja Venemaa olid mõlemad äärealadega hädas. Oma päritolult olid kindralkubernerid reeglina kõik sõjaväelased. Teisejärguliseks asjaks oli tsiviilhaldus, mis olid kohalike omavalitsuste käes. Teataval määral tuli kindralkuberneridel täita ka kohtufunktsioone kõrgeima kohtu juures tegevad. Igapäevast elu juhib kindralkuberneri kantselei, puhtalt bürolkraatlik institutsioon. Sekretärid, kopistid (dokumentide ümberkirjutajad) jne. Kaks osakonda saksa ja vene osakond (asjaajamiskeele järgi). Venekeelset asjaajamist oli vaja eelkõige selleks, et suhelda Peterburiga. Kantseleid tegelesid palvekirjadega, aga oli ka inimesi, kes vajasid reisipasse, sünnitunnistusi, samuti sadamates tollide korjamise korraldamine. Kroonutulud
annaabi.ee 
