Ühel saatuslikul päeval sai Batrian kõrgemalt juhtkonnalt ülesande korraldada õppepommidega õppehäire. Tegelikult anti tema käsutusesse tuumapommid. Need hävitasid ookeanisügavuses oleva ookeaniinimeste tsivilisatsiooni. Välja merepinnale ilmusid miljonid surnud mehed, naised ja lapsed. Süüdlaseks toodi Batrian, kes arreteeriti koos oma mitmetuhandelise meeskonnaga. Teda süüdistati ookeaniinimeste vastu sooritatud tuumaholokaustis. Järgnes kohtuajaloo pikim kohtuprotsess, kuna ei leitud ühtegi elusat tõendit ookeaniinimesest. Ühel päeval põgenesid Batrian ja tema sõber kaptenleitnant Stajanovic vanglast ja läksid ise otsima ookeaniinimest, et pääseda ära sealt üksildasest ja hirmuäratavast Alligaatoriarkaadiast. Nende otsingud olid täis seiklusi, kuid ka läbipõrumist. Kuna nad andsid vanglast põgenedes vande, et kui nad ei leia mida otsivad, siis pöörduvad tagasi vanglasse ning seda nad tegidki
meeskondadel üles rivituda ja kõik arreteeriti. Kolme aasta ja üheksa kuu pärast esitas kolmesajast kriminalistist koosnev uurmisgrupp kohtule kuriteoasja EXTREM.OCEANUS. Toimunud katastroofis kuulutati süüdlaseks Batrian, kes arreteeriti koos oma mitmetuhandelise meeskonnaga. Teda süüdistati ookeaniinimeste vastu sooritatud tuumaholokaustis. Romaani teise peatüki pealkiri on „Kohus ja ülekohus“. Toimus kohtuajaloo pikim kohtuprotsess, kuna ei leitud ühtegi elusat tõendit ookeaniinimesest. Süüdistuse kohaselt oli sooritatud massimõrv inimkonna suhtes. Teine istung toimus kolme kuu, kolmas – kahe aasta pärast. Batriani kaitsja nõudis katastroofi käsitlemist ettenägemata õnnetusjuhtumina, kuna süüdistatav ei teadnud, et süvaveepommid olid valesti märgistatud. Tunnistajana esines ka Malevin, kes ütles, et Atlandi lahing-opetatsiooni strateegia töötas välja mereväejõudude
annaabi.ee 
