Enn vetemaa
mittepakkuva, pigem mahakiskuva maailma taustal tõuseb just Kalevipojaromaan esile oma positiivse
programmi poolest. Kui «Pillimehes» viis sügav hingeline kriis tegelase moraalselt alla, siis «Kalevipoja
mälestustes» toob autor nimitegelase kriisiseisundist välja kui just mitte otse ümbersünnile, siis murrangule,
positiivse lahenduse suunas küll. See on eetilise isiksuse kujunemise lugu murdeeast täisküpsuseni.
Kalevipoeg areneb primitiivsest, küllap kohtlasestki jõumehest mõtlevaks ja juurdlevaks indiviidiks, kes õpib
ennast ja maailma kriitiliselt hindama ning oma tegusid tahtekindlalt juhtima, immoraalsuse seisundist
jõutakse Läbi katsumuste kõlbla teadvuse ja vastutustunde ärkamiseni. Tema kujus summeeruvad mitmed
Vetemaa varasemate teoste tegelaste iseloomujooned. Oma eksirännakutes elab Kalevipoeg läbi Jaani
lapsepõlve imperaatorlikud unistused, saadab korda Aarne mõtlematu ja afektiivse tapateo, teeb läbi Ruuben
annaabi.ee 
