tõrjuda välisvaenlasi, suruda maha mässu ja vallutada uusi maid. Leegion oli Vana-Rooma armee üksus. Leegioni kooslusesse kuulusid ratsavägi, kergejalavägi ja raskejalavägi. Leegioneid juhtisid tavaliselt senaatoriseisusest pärit mehed. Varases vabariigis oli leegionis 4200 jalaväelast ja 300 ratsanikku. II Puunia sõja ajal jaotati 30 maniipulist(Rooma sõjväe allüksusest) koosnev leegion 10 kohordiks(osa leegionist). Kui nüüd aga rääkida Puunia sõdadest lähemalt, siis need kolm sõda peeti aastatel 264 146 eKr Kartaago ja Rooma vahel. Mõlemad riigid taotlesid ülemvõimu Vahemere lääneosas. Esimene Puunia sõda peeti Sitsiilias ja merel, Kartaago loovutas Sitsiilia. Teine Puunia sõda algas Kartaago väejuhi Hannibali võitudega Itaalias . Roomlased vallutasid 210 eKr Hispaania ja lõid Zama juures Aafrikas Hannibali. Kartaago kaotas välisvaldused ja laevastiku. Kolmas
Enamus ajast oli Roomal 25 leegionit tegevteenistuses. Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid konsulid, hiljem aga valiti nad rahvakoosolekul. Hiljem kujunes leegionist roomlaste suurim iseseisvalt tegutsev väeüksus, kuhu kuulus enamasti 4500 sõdurit. Peamise löögijõu moodustasid 3000 raskeltrelvastatud jalameest, kes jagunesid allüksusteks: 30 maniipuliks ja 60 tsentuuriaks. Hiljem liideti 3 maniipulit üheks kohordiks ja leegioni meeste arvu suurendati kuni 7 tuhandeni. Ka leegionide arv kasvas pidevalt. Vanuse ja relvade järgi jagunesid jalamehed veel kolme rühma. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja raske viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Lisaks oli leegionis veel 1200 kergeltrelvastatud jalameest ja 300 ratsanikku. Hilisemal ajal kasvas ka abivägede arv leegionis.
(principes). Kolmas liin (triarii) koosnes veteranidest. Harva, kui nad lahingus osalema pidid. Pärast Gaius Marinust ei loetud sõdurite vanust Iga liin jagunes maniipuliteks. Iga maniipulit juhtis maniipuli vanim tsentuurio. Tsentuurio ehk sadakonna ülem Rooma armees. - Igal leegionil oli oma lipp ehk standard. Leegionid ehk raskejalaväe üksused moodustasid Rooma sõjaväe selgroo. Neid oli riigis korraga umbes 30e kanti, igaühes umbes 5500 meest, nad jagunesid kümneks kohordiks, igaühes 6 tsentuuriat (saja meheline üksus), läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit millest umbes 50 on tänapäevaks tuvastatud. Enamasti hoiti Leegione riigi piiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme, olles varasemas vabariigis vallutusretke jaoks loodud, kasutatud sõjakäikudes ja siis laiali saadetud. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion.
nimel mitmekordset palka võrreldes tavaliste leegionäridega. Linnakohordid hoidsid linnas korda. Tuletõrje koosnes seitsmest kohordist, igaühes 1000 meest. Tuletõrjes teenides võis Rooma kodakondsuse saada kuue aastaga, hiljem lausa kolme aasta teenistuse eest. Leegionid ehk raskejalaväeüksused moodustasid Rooma sõjaväe põhituumiku. Riigis korraga oli umbes 30 leegioni, igaühes 5000 6000 meest, nad jagunesid kümneks kohordiks, igaühes 6 tsentuuriat, läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit. Enamasti hoiti leegione riigipiiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion. Leegionitele omistati oma kotkaga vimpel mis lubas kujundada korpuse identiteeti ja aretas patriotismi, iga leegion tähistas piduliku festivaliga oma loomise aastapäeva.
Linnakohordid teenisid politseiväena ja hoidsid linnas korda. Tuletõrjesalgad (vigiles) loodi 6 AD ja olid alguses paramilitaarne vägi. Vigiles koosnes seitsmest kohordist, igaühes 1000 meest. Tuletõrjes teenides võis Rooma kodakondsuse saada kuue aastaga, hiljem lausa kolme aasta teenistuse eest. Leegionid ehk raskejalaväe üksused moodustasid Rooma sõjaväe selgroo. Neid oli riigis korraga umbes 30e kanti, igaühes umbes 5500 meest, nad jagunesid kümneks kohordiks, igaühes 6 tsentuuriat (saja meheline üksus), läbi riigi ajaloo loodi mitusada leegionit millest umbes 50 on tänapäevaks tuvastatud. Enamasti hoiti Leegione riigi piiride läheduses. Leegionid muutusid püsivateks alles pärast Mariuse reforme, olles varasemas vabariigis vallutusretke jaoks loodud, kasutatud sõjakäikudes ja siis laiali saadetud. Pärast Mariuse reforme hakkas värvatud talumeeste armeest kujunema vabatahtlikest professionaalidest leegion
Jalavägi jagunes veel kergeks (umbes 1200 meest) ning raskeks jalaväeks (umbes 3000 meest). Esimeses liinis võitlesid kõige nooremad, vähe kogenud sõdurid, hastati (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad teiseks liiniks). Teises liinis võitlesid kogenenumad (hilistes kahekümnendates, varajastes kolmekümnendates) mehed, principes (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad esimeseks liiniks). Viimases liinis olid veteranid, triaarid (lad. triarii). Iga leegion jagati kümneks kohordiks, esimene kohort oli suurem ning koosnes kaheksast, iga järgmine kohort kuuest tsentuuriast. Kohorti juhtis üks tsentuuriotest. Iga liin oli jaotatud maniipuliteks, millest igaüks koosnes kahest tsentuuriast, kummaski 60 meest. Maniipulit juhtis kahest tsentuuriost (tsentuuria ülem) vanem. Ühes maniipulis oli 120 meest. Tavaliselt oli leegionis 10 maniipulit hastati, 10 maniipulit principtsi ja 10 maniipulit triaare. Triaaride maniipulid koosnesid tsentuuriatest, milles oli vaid 30 meest.
Iga leegion koosnes umbes 5000 mehest (lisaks preestrid, puussepad, pesupesijad jne.), sest kuigi standartne suurus oli 5240 meest, ei olnud leegionid kunagi täies koosseisus. Iga standartne leegion koosnes 9 tavalisest ja ühest eliitkohordist ning 120 hobusemehest. Ratsavägi ei olnud eraldi üksus, vaid jagunes tsentuuriate vahel. Neid kasutati rohkem luureks kui võitluseks. Tavalised kohordid koosnesid 6 tsentuuriast ja eliitkohort (mida nimetati esimeseks kohordiks) 5 maniipulist. Eliitkohorti juhtis kõige vanem ja kogenum sõdur, keda kutsuti esimeseks odaks (centurio primus pilus). Tema oli ka vastutav vägede igapäevaelu juhtimise eest. Rännakrivis said tsentuuriod ratsutada hobuste seljas ja distsipliini hoidmiseks sõdureid ka sauaga peksta. Igas tsentuurios oli ka optiod, kes said tsentuuriodeks pärast eelmise tsentuurio surma või erruminekut. Kaks tsentuuriat moodustasid 1 maniipuli. 10 kontuberniat moodustasid 1 tsentuuria
Kui värbas sõjaväge ei arvestanud seisust ning vabatahlikke ka proletariaadi hulgast, kelle lasi riigi kulul relvastada. Kujunes praktiliselt elukutselised palgasõdurid, kes soovisid ise võidelda (vastupidiselt kodanikele, kes soovisid väeteenistusest pääseda). Neile jagati pärast sõda maad. Armee võitlusvõime tugevdamiseks uuendas Marius lahingutaktikat: jagas leegioni, mis koosnes siitpeale ühesuguse raskerelvastusega meestest, kümneks suureks allüksuseks kohordiks (cohors) ja tõstis seeläbi leegioni suuruse ligi 6000 meheni. 102 eKr võitis nii germaanlasi. Kuulsus Gracchuste reformikatsetel ja Mariuse sõjaväereformil tagajärjed: Senati autoriteet osutus vaidlustatavaks. Tõusis rahvakoosoleku (tribuutsete komiitside) osa Rooma poliitikas. Populaarid need, kes enda tahet rahvakoosoleku toel läbi viisid. Optimaadid senati autoriteeri kindlustavad poliitikud. Mariuse reform: sõjaväe peajõud palgasõdurid, kes tihedalt
(klassikalises ladina keeles oli „Caesari“ hääldus „kaesar“) Rooma impeerium loodi ja säilitati relva jõul. Mariuse reformi korraldus sai lõpliku kuju Augustuse ajal. Peamine väeüksus oli leegion. Augustuse ajast koosnes alaline sõjavägi 25 leegionist, mis paigutati riigipiirile. Itaaliasse jäid vaid Leegion koosnes 4500-5000 mehest: põhiosa e. umbes 3000 meest raskerelvastusega, u. 1200 kergerelvastusega ja u. 300 ratsanikku. Leegionjagunes 10 kohordiks, need omakorda manipuliks (150 sõdurit) ja tsentuurioks (80 sõdurit). Armee isikkoosseis moodustati plebeidest- oma raha ja relvadega Roomas olid kõik seaduste ees võrdsed. Kõigil oli õigus kohtuotsus edasi kaevata keisri endani, kes oli riigi kõrgeim kohtunik, kuid kes pidi ka ise seadustele alluma ja tegema otsuse lähtudes rahva kasust. Rooma seadused kujunesid pika aja jookul, al. 5. saj eKr kehtestatud 12 tahvli seadusest. Rooma õigus põhines praktilisel kogemusel
(klassikalises ladina keeles oli ,,Caesari" hääldus ,,kaesar") Rooma impeerium loodi ja säilitati relva jõul. Mariuse reformi korraldus sai lõpliku kuju Augustuse ajal. Peamine väeüksus oli leegion. Augustuse ajast koosnes alaline sõjavägi 25 leegionist, mis paigutati riigipiirile. Itaaliasse jäid vaid Leegion koosnes 4500-5000 mehest: põhiosa e. umbes 3000 meest raskerelvastusega, u. 1200 kergerelvastusega ja u. 300 ratsanikku. Leegionjagunes 10 kohordiks, need omakorda manipuliks (150 sõdurit) ja tsentuurioks (80 sõdurit). Armee isikkoosseis moodustati plebeidest- oma raha ja relvadega Roomas olid kõik seaduste ees võrdsed. Kõigil oli õigus kohtuotsus edasi kaevata keisri endani, kes oli riigi kõrgeim kohtunik, kuid kes pidi ka ise seadustele alluma ja tegema otsuse lähtudes rahva kasust. Rooma seadused kujunesid pika aja jookul, al. 5. saj eKr kehtestatud 12 tahvli seadusest. Rooma õigus põhines praktilisel kogemusel
annaabi.ee 
