Eesti kirjandus II kevad
Ta tegeleb
filosoofiaga. Kirjanduses osalemine on andud talle võimaluse
irratsionaalsemaid tunge esile paisata. Tasub rõhutata, et tegemist on
tugevalt dialoogiliste tekstidega, mis kõige lõhtsamalt avaldub selles, et ta
kirjutab näidendeid. Esmapilgul tundub kõige olulisem pilt olevat see, et
Kõiv seob ühelt poolt kõnekeelsust ja teisalt filosoofilist kõnepruuki.
Kõiv ise on rõhutanut seda, et kohad on tema jaoks tähtsad. See
kohaprimaarsus avaldub mitmel moel, koht tingib tihti tegelase käitumise
ja keelepruugi. Ruum modelleerib inimsuhteid. Mingitel aegadel on tema
jaoks tekkinud sihilik vastandumine psühholoogilisusega. Reaalsusega
kokkupuude on alati olemas.
Üldine on kuidagi isikliku ja intiimsega pidevas ühenduses. Ühelt poolt võib
öelda, et tuuakse mängi isiklikke paineid, kuid samas ka tekstuaalset
kergendust. Mingis mõttes püsivad Kõivi tekstid paremini maa peal kui nt
Baturini tekstid