"kohanimesufiks" - 1 õppematerjal

ONOMASTIKA ARVESTUS

See on tekkinud –ne(n), -s lõpust (kui see kuulub tüvesse: Ilves, Räägib, Vares). Selle teisendid on -kse, -tse, -kese, -lase. See võis lüheneda lõppudest: -aluse, -selja, -soo, -taguse. See võis olla ka tüve osa.  si-lõpp on mitmuse omastavalise tüve kaudu tekkinud nimekuju. See on abstraheerunud. Kohanimed Tartumaal on muutunud pikematest vormidest si-lõpulisteks. Vaid üksikutel juhtudel on see olnud pikema sõna lühend.  Tuntud kohanimesufiks on –la – algselt tähendanud kohta, aga on tähendanud ka vähendust ehk deminutiivsust (miski on väike). See on kõige vanemates allikates tuletusliitena olemas. –jala võis ka lüheneda –la lõpuks. la-lõpulisi kohanimesid on palju Saaremaal, Harjumaal ja Virumaal, aga palju vähem juba Kagu-Eestis.  Tuntuim kohanimesufiks on –vere. Kunagi oli determinant, iseseisev sõna. Kõige rohkem levinud Vahe- Eestis (Põ-Tartumaal)