Osoonikihi olukord ja seda mõjutavad tegurid
E.Kyrö(1993) andmeil on neist
vanim moodus spektrfomeetriaks nim etatav optiline tehnika, mida laialdaselt kasutataks ka
tänapäeval. Tema töö põhineb sellel, et osoonikiht on ultraviolettkiirguse filter. Mida tõhusam ja
paksem on osoonikiht, seda rohkem filtreerib ta päikesekiirgu sest välja nn UVB kiirgust
(lainepikkus=290-320 nm) Mõõdetud UVB kiirguse hulk võrrelduna päikesekiirguse
muupikalainelisema komponendiga ütleb teatud matemaatiliste tehete järel osoonikihi
kogutugevuse küllal tki täpselt. Tekkinud viga pole tavaliselt suurem kui 1%. E.Kyrö(1993) väitel
ei saada ühegi teise menetlusega nii täpseid tulemusi. Seetõttu on spektrofotomeetriast tulnud
eriline standardmenetlus, mille järgi ka muu d taolised menetlused kalibreeritakse. Tegemist on nn
Dobsoni meetodiga. Dobsoni meetodi aluseks on kiirguse mõõtmine kahel lainepikkusel-osooni
tugeva neelamise ribas ja väljaspool seda.
M