asjade käik oli igati loomulik, sest vapside usaldatavus oli sõjas tõestatud, riigi eesotsas asju ajavate poliitikute oma jäi aga kaugeks ja kaheldavaks. Seda süvendas teadmine, et mõned neist riigimeestest olid riigiaparatuuris olnud ka sõjaeelselt. Vabadussõjalaste Keskliidust kujunes peagi välja poliitiline survegrupp, kellega võisid liituda ka vabadussõjas mitteosalenud. Rahva seas isegi ootamatult hästi vastu võetud liit ületas kõigi poliitiliste parteide koguliikmeskonna ning seadis uues olukorras sihiks asjade parandamise riigis. See eeldas aga võimule tulekut. Siinkohal sattusid ohtu võimu armastama hakanud poliitilised juhtfiguurid. Kui 1934.aasta Riigivanemate valimise võitis ülekaalukalt vapside esindaja Andres Larka, korraldasid Konstantin Päts ja Johann Laidoner sõjaväelise riigipöörde, keelustades EVL tegevuse ning pannes alguse nn ,,vaikivale ajastule". Avalikkusele põhjendati seda küll
eelnõude rahvaalgatus jm. 1. mail 1931. aastal hakkas ilmuma vabadussõjalaste häälekandja „Võitlus“ 21. augustil 1931. aastal asutati New Yorgi Eesti Vabadussõjalaste Liit, mille eesmärgiks oli ühendada kõiki USA-s elavaid vabadussõdalasi 1932. aastal said loa liiduga liitumiseks ka Vabadussõjas mitte võidelnud (kõigest toetajaliikmed, neil puudus hääleõigus) 1933. aastaks ületas EVKL liikmeskond kõigi poliitiliste parteide koguliikmeskonna arvu ligi 15 000 inimesega EVKL-il tekkis uus siht – riigi võimu ülevõtmine 11. augustil 1933. aastal kehtestati kaitseseiskord ja EVKL (kui ka mõned teised parteid) suleti peale seda, kui Tõnissoni kõne ajal visati põrandala „paukherned“ 1933. aasta oktoobris võeti rahvahääletusel vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille alusel pidi Eestist saama presidentaalne riik 28
annaabi.ee 
