Malle Lattik STSTB 1-kõ Essee „Kogukonna mõiste ja näited kogukondlikust sotsiaaltööst“ Vaated ühiskonnale on pidevas muutumises, mis tähendab, et ka kogukonna mõistet ei saa vaadata enam läbi ühe definitsiooni vaid seda peaks vastavalt kontekstile ka ajaruumile uuesti mõtestama ja ehk ka laiendama. Kuidas võiks tänapäeval määratleda kogukonda ja milliseid näiteid võiks kogukondlikust sotsiaaltööst esile tõsta? Ühelt poolt levib arvamus, et kogukond on enamasti territoriaalselt määratletud inimeste
Alates 9-10 aastast järk-järgult meeste ja naiste tööd. · Poegade eelistus tütarde ees (meesliini jätkamine suguvõsas), talu pärandati meesliini pidi. · Perekesksed sündmused olid väga tähtsad (leeritamine 15-16 aastaselt, täiskasvanuks saamine, abiellumine, mõne pereliikme surm). · Austati toitu ja söömistavasid (palju kombeid külaliste tuleku, söögitegemise, sööginõude ja söömise kohta, eeldas virka ja usinat perenaist. · Kogukondlikust ühistegevusest osavõtt (kirikupühad, laadad, tähtpäevad, tavaliselt käis kogu pererahvas va. sulased). · Koos töötasid ja elasid 2 erineva suguluspere liikmed, rent ja muud koormised vaksti ühiselt. · Vabadikupered elasid juhutöödest, enamiku moodustasid eakad, kes elasid üksi või kahekesi, elatuti armuandidest või oma laste toetusest. Pärast talurahvareforme 1849-1860 muutus perede koosseis märgatavalt:
eriliseks lugenud, on tegemist erilise suhtega. Hiite puhul on koht osa inimesest ja inimene osa kohast ja seda mitte üksnes emotsionaalse muljelisuse aspektist. Jutt käib siin ikkagi pärimuslikust kestvusest, kuhu on kaasatud inimpõlved ja erinevad ajastud koos paremate ja halvemate aegadega. Hiis on kui vaimne tugi ja mälupank, kuid ta eeldab ka teadmisi ja asjakohast suhtumist, mis ei pruugi kaasaegsele kogukondlikust tundest ja algupärastest väärtustest võõrdunud ilmakodanikule iseeneslikult tuttav olla. Hiis on niisiis midagi väga elementaarset, kuid kaasaegsele inimesele ka samamoodi elementaarselt ununemahakkavat. Hiit mõistab pärismaalane, kohalik. Et eestlane hiit ikka veel omamoodi mõistnud ja mäletanud on, räägib temast kui isemoodi inimesest. Kui Euroopa indiaanlasest. Kui igavesest kohalolijast koos selle tunde ilu ja vaevaga.
kohta, milliseid küsimusi taluperemehed koos lahendasid, alles alates 19. sajandist, kui külakogukonda enam ei eksisteerinud ja talurahva omavalitsusüksusteks olid seadustega moodustatud vallakogukonnad. Ühise nõu ja jõuga tehti mitmesuguseid töid, mida maakasutusviisi tõttu tuli teha üheaegselt, nagu põllutööde (künd, külv, lõikus jne) alustamine ja lõpetamine, aedade tegemine, külakarjase ja sepa palkamine jpm. Küla kogukondlikust elulaadist püsisid kaua 20. sajandini talgud, mida korraldati vastastikuseks abistamiseks kiirete ja suuremate tööde, nagu sõnnikuveo, heinaniidu, viljakoristuse, linakitkumise jms korral, samuti kalurite koostöövormid, eriti merekalastuses jm. Vanade kogukondlike tavade elemente leiame tuleõnnetustes kannatanute ühisel abistamisel, vigaste ja vanurite eest hoolitsemisel, perekonna-, eriti pulmakombestikus, kalendritähtpäevade pühitsemisel jne. (Berg jt 1998:207). Võib
pani ta nimeks Pelopsi saar, Peloponnesos. Kui tal ei õnnestunud meelitada sõtta arkaadia kuningat Stymphalost, teeskles Pelops rahukavatsust, tappis salakavalalt arkaadlase ning puistas tema puruksraiutud kehaliikmed laiali. Selle eest karistati kogu Kreekat viljatusega, kuni Aiakos palus ühe oraakli korraldusel jumalatelt armu. Tõnis Koit Ajalugu ja arheoloogia Kreeka religioon ja mütoloogia Pelopsi loos tuleb ilusasti välja Vana-Kreeka arusaam kogukondlikust vastutusest. Kuna kuningas käitus ebamoraalselt, said karistada kõik inimesed Kreekas.
annaabi.ee 
