Eesti- ja Liivimaa 18.-19. sajandil
hooajatööks. Teotööle lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja
rahamaksud.
Riiklikuteks koormistest olulisemad olid pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha
maksmisega oli paljudel talupoegadel raskusi ning seda maksis nende eest
mõisnik suurendades selle arvelt teotööd. Sõjalisetest koormistest kõige rängem
oli nekrutiandmine, sest seda tehti ilma kindlate reegliteta ning tegemeist oli sõna
otseses mõttes meeste tõmbamisega.
Kogukondlikeks koormisteks oli teede korrastamine, magasiaida ja kooli
ehitamine jms tööd vallas. Üks olulisemaid oli teetegemine, mis tähendas
igakevadist teede parandamist, milleks taludel oli kätte antud kindel teelõik.
Vallareform (1866) ja valla juhtimine
19.saj keskpaigaks oli aadli kontrolli all olev kogukondlik omavalitsus enda
ammendanud ja tekitas ka talupoegade seas rahulolematust. 1865.a tegi
keskvalitsus rüütelkondadele ettepaneku koostada uus vallakogukonna seadus.