Eesti Kirjanduse Ajalugu II
sõjaaja tegelikkuse kajastusena, hiljem võõrsil viibijate eksistentsi mõtestamisena, missioonitunde äratamisena. Kriitiline
hinnang kodumaal toimuvasse avaldub eelistavalt sümbolpiltide kaudu, kuigi ei puudu ka ideedeklaratsioonidesse rüütatud,
ründavad või üleskutsuvad värsid. Suure osa Kangro luulest moodustab endiselt mediteeriv enesetunnetuslüürika, milles
trotslik vastupanutahe saatusele vaheldub nukrusega, kogemishuvi skepsisega ja eneseirooniaga, avali olek absurdiga või
elutarga resignatsiooniga.
Tema värss on laulev, kujundiarendus pildilt pildile sujuv, vähem teravaid toone ja järske intellektuaalseid kontraste.
Luules on ta põliselt lüürik, seda ka poeemidena võetavates või muidu ulatuslikes sariluuletustes.
Luulekogud: „Sonetid“, „Vanad majad“, „Reheahi“, „Põlenud puu“, „Pühapäev“, „Ajatu mälestus“, „Suvihari“, „Eikellegi
annaabi.ee 
