veidi ulakas nagu poisid ikka. Kuid kui ta aastal 1915 Petrogradi sõitis, et oma iidolile Blokile oma luulet näidata, muutus tema elus väga palju. Ta sai üheks Venemaa kõige kuulsamaks luuletajaks. Tema luule on väga sügavamõtteline ning palju kõnetav. Oma tähelennu algusaastatel kirjutas Jessenin luulekogu „Radunitsa“. Üheks minu lemmikluuletuseks sealsest kogust on „Laul koerast“. Teos räägib uputatud koerakutsikatest ja nende ema tunnetest. Mulle meeldis, kuidas on väga kaunilt kirjeldatud koera tundeid ning seda, kuidas ta enda kutsikate eest hoolt kandis. Arvan, et Jessenin tahtis oma luuletuses edasi anda inimeste jõhkrust ning hoolimatust looma tunnete vastu. Antud luuletus kõnetas mind väga, sest ka minu arvates ei tohiks loomadega niimoodi käituda. Luuletuses „Kaunis kodu, näen kui unes..“ kirjutab Jessenin kodulähedusest, sest ta oli sündinud maal ning see oli tema jaoks tähtis
kiindumust selle näitlejanna vastu. Pärast kooli lõpetamist tegeles kirjutamisega. Lühijuttude asemel paar juttu tuntumas lehes joonealuse järjejutuna. Sealjuures „Viikingite jälgedes”. Samal ajal võtab osa kirjandusvõistlusest lastekirjanduse vallas. Õnnestub 1935. aastal võita auhind jutustusega „Lendav maailm”. Avaldas pseudonüümi Ivo Kari all. Järgmisel aastal võidab samal konkursil kaks esimest preemiad – I koha saab „Semud” (koerakutsikatest) II preemia saab „Sinine liblikas” (kunstmuinasjutt). Preemiatega kaasnes auhinnaraha, tänu neile oli võimalik alustada õpinguid Tartu ülikoolis. Lastekirjandusest ka veel „Sellid” (kassipoegadest). 1936. aasta sügisel ülikooliõpingud. Kuna valdkonnad, mis teda huvitasid olid täis, üksikuid vabu kohti oli matemaatika ja loodusteaduskonnas. Matemaatika meeldis, end lõpuks sai temast geograafiatudeng. Õppis keskendunult, väga headele tulemustele. I kaks semestrit ta
annaabi.ee 
