"koerakutsikana" - 1 õppematerjal

Arutlus: E.M.Remarque „Taeval ei ole soosikuid“

Clerfayt oli mees, kes ei võtnud oma elus midagi ega kedagi väga tõsiselt. Ta arvas, et pikk elu on kõigest pikk minevik. Et tulevik küündib üksnes järgmise hingetõmbeni. Selline ellusuhtumine muutis ta aga väsinuks. Ta oli väsinud paigalejäämisest ja väsinud lahkumisest. Endalegi teadmata, väsinud elamast kõigest järgmise hingetõmbeni. Algselt köitiski Clerfayti Lilliani juures viimase lapselikkus ning värskus. Lillian näis talle kena noore koerakutsikana, kes kõigega liialdas, misiganes ta tegi. Sellisest tundmusest ei saa aga kasvada välja suurt armastust. Seetõttu jäid Clerfayti tunded Lilliani vastu alguses pealiskaudseks ning uhkeks. See muutus peale nägemist Lilliani teises valguses. Lillian oli Pariisis elades muutunud naiselikumaks kui ta eales oli olnud ning Clerfayt tundis, et Lillianist õhkab küpsust. Ta jättis oma armukese, kus see ja teine ning äkitselt oli Lillianist saanud