revolutsiooniks). Tänu sellele vähenesid näljahädad ja suremus, pikenes eluiga ning kasvas inimeste arvukus. Põlluharimine tingis paikse eluviisi (külade ja pidevalt kasutatavate majade teke) ja aja jooksul ka tööjaotuse kujunemise (põlluharijad ja karjakasvatajad). Rohtlates ja poolkõrbetes säilitasid paljud karjakasvatajahõimud siiki rändleva eluviisi. Viljelusmajandusele üleminekuga kaasnes ka inimkorra arengu ebaühtlus, sest igal pool ei leidunud kodustamiseks sobivaid looma- ja taimeliike. Tekkisid esimesed asulad/linnad (Catal Hüyük tänapäeva Türgis ja Jeeriko Palestiinas). Sel perioodil arenes oluliselt käsitöö: õpiti kivi lihvima ja puurima, savinõusid tegema, ketrama ja riiet kuduma. Toimus muutus ka uskumustes: põlluharijad hakkasid kummardama päikest ja maad. Ajavahemikku 5000-2500 eKr nimetatakse eneoliitikumiks ehk vase-kiviajaks. Metallidest õppisidki inimesed tundma kõigepealt vaske
dadesse. Küttimisest ja korilusest elatumine oli tinginud rändleva eluviisi, maaharijad aga rajasid endale põldude naabrusse asulad ja jäid sinna paigale. Eluasemeks polnud neil enam ajutine koda, vaid pidevalt kasutatav maja. Rohtlates ja poolkõrbetes säilitasid paljud karjakasvatajahõimud siiski veel pikka aega rändleva eluviisi. Teisalt kaasnes viljelusmajandusele üleminekuga inimkonna arengu ebaühtlus ka seetõttu, et mitte igal pool ei leidunud kodustamiseks sobivaid looma- ega taimeliike. Ning ehkki viljelusmajandus levis vähehaaval 9 oma tekkekolletest kaugemale, polnud loodustingimused loomakasva- tuseks ja maaharimiseks kõikjal võrdväärsed. Nooremal kiviajal arenes oluliselt käsitöö. Varasem kivitöötlemis- tehnika oli piirdunud kivi küljest kildude äralöömise või surumisega, nüüd aga hakati valmistama juba suuremaid lihvitud kiviesemeid ning õpiti kivi puurima
dadesse. Küttimisest ja korilusest elatumine oli tinginud rändleva eluviisi, maaharijad aga rajasid endale põldude naabrusse asulad ja jäid sinna paigale. Eluasemeks polnud neil enam ajutine koda, vaid pidevalt kasutatav maja. Rohtlates ja poolkõrbetes säilitasid paljud karjakasvatajahõimud siiski veel pikka aega rändleva eluviisi. Teisalt kaasnes viljelusmajandusele üleminekuga inimkonna arengu ebaühtlus ka seetõttu, et mitte igal pool ei leidunud kodustamiseks sobivaid looma- ega taimeliike. Ning ehkki viljelusmajandus levis vähehaaval 9 oma tekkekolletest kaugemale, polnud loodustingimused loomakasva- tuseks ja maaharimiseks kõikjal võrdväärsed. Nooremal kiviajal arenes oluliselt käsitöö. Varasem kivitöötlemis- tehnika oli piirdunud kivi küljest kildude äralöömise või surumisega, nüüd aga hakati valmistama juba suuremaid lihvitud kiviesemeid ning õpiti kivi puurima
kiire idanevus. Esimeste koduloomade hulgas olid 5 tähtsamat: lammas, kits, veis, siga, hobune. 9 vähemtähtsamat olid: üksküürkaamel, kaksküürkaamel, laama ja alpaka, eesel, põhjapõder, vesipühvel, jakk, baaliveis, gajaan. 14 muistse liigi looduslikud esivanemad olid üle kogu maakera jaotunud ebaühtlaselt. Tervelt 13 liiki 14-st elas Euraasias. See andis Euraasiale teiste mandrite ees tohutu konkurentsieelise. Kodustamiseks sobisid eelkõige maismaa rohusööjad imetajad. Kriteeriumideks olid: Toiduvalik. Kui loom sööb ära taime või teise looma, muundub harilikult ainult 10% toidu biomassist tarbija biomassiks. 450-kilose veise üleskasvatamiseks kulub umbes 4500 kilo vilja. 450-kilose lihasööja üleskasvatamiseks kulub 4500 kilo taimesööjate loomade liha, nende kasvatamiseks kulub omakorda 45 000 kilo vilja. Seetõttu pole ühtki
annaabi.ee 
