II VÄETISED ORGAANILISED VÄETISED Orgaanilisteks väetisteks nim. kõiki loomse või taimse päritoluga aineid, mis otseselt või töödeldult väetisena mulda viiakse, eesmärgiga parandada mulla viljakust. Põhimõtteliselt igasugune orgaaniline materjal. Töödeldud org.väetis kompost, mis on läbinud juba kõdunemisprotsessi. Erinevad orgaanilised väetised: - sõnnik osatähtsus kuni 90% varasemal ajal. - põhk - sapropeel (järvemuda) - mereadru (nt. põisadru) - haljasväetised (green manure) ei korista ära nt. künnad sisse; haljasväetis on nt. põldheina ädal - tööstusjäätmed olla ettevaatlik, võivad olla raskmetallirikkad. - majapidamisjäätmed - (reo)veepuhastusjaamade settemuda väetusväärtus, võrreldav sõnnikuga - kompostid Virts pole orgaaniline väetis, kuna ei täida orgaanilise väetise põhifunktsiooni mullas. Orgaaniliste väetiste kasutamise eesmärgid: 1
parandame mulla füüsikalisi, füüsikalis-keemilisi ja bioloogilisi omadusi. 11 Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine Katrin Uurman 2014 Väetiste klassifikatsioon 1. Koostise alusel a) orgaanilised väetised – sõnnik, turvas, kompostid, haljasväetised jt b) mineraalsed väetised – ammooniumnitraat, superfosfaat, Ferticare, Osmocote jt Tinglikult loetakse mineraalväetiste hulka ka tööstuslikult toodetav orgaaniline väetusaine karbamiid. 2. Toime alusel a) otsesed väetised (N, P, K väetised, virts jne) on taimedele otseseks toiteelementide allikaks b) kaudsed väetised (lubiväetised, bakterväetised, turvas, õled), mõjutavad taimede
, mis on taimedes raskesti ümberpaigutatavad Leostumise ohtlikkuse alusel: • Ülisuur – NO3--N, Cl • Suur – B, S, Ca, Mg, Na • Tagasihoidlik – NH4+-N, K • Väike – P, Mn, Cu Taimetoitained on molekulid (CO2, O2, H2O) või ioonid, milledena elemendid taimedesse sisenevad. Taimed omastavad toitaineid lahustunud kujul. Lahuseid, millest taim toitaineid omastab, nimetatakse toitelahusteks, milleks looduses on mullalahus. Toitainete omastamine Taim on oma olemuselt autotroofne organism. Klorofülli ja päikeseenergia kaasabil sünteesib taim mineraalained orgaanilisteks ühenditeks. Orgaaniliste ainete süntees algab juba taime juurtes (20 aminohappest sünteesitakse juurtes 16). Taimed omastavad toitaineid nii mullalahusest, kui ka tahke faasi poolt neelatud elemente (peamiselt ühevalentseid katioone). Taimedel eristatakse juurtoitumist ja juurevälist toitumist.
Seejärel mõne nädala pärast künd 20-25 cm sügavuselt. Tülikatest umbrohtudest (harilik orashein, pujud, põldohakas, põldpiimohakas) saastatud teraviljapõllud vajavad kindlasti koorimist või Raoundupiga koristusjärgset või ka koristuseelset pritsimist. Künda tuleks künniperioodi lõppfaasis okt. II-III dekaad. Vähemtülikate umbrohtudega (suviumbrohud) põllud võib künda varem s.o oktoobri alguses või septembris. Kui põhk jäetakse põllule, siis on vajalik teraviljapõhu varajane muldasegamine ning sügisene hiline kündmine. Rapsi ja rüpsi kõlvikute künniaeg sõltub järelkultuurist. Kui järgneb talivili, siis künd vahetult pärast koristamist. Suviteraviljade kasvatamisel tuleb oodata ära koristuskäigus põllule varisenud rapsiseemnete tärkamine ja alles seejärel künda. Hernekõlvikud tuleks künda oktoobri lõpus. Liblikõielised haljasväetiskultuurid:
Tomat, kõrvits, porgand, seller, apteegitill, petersell piisab üheaastasest vahekultuurist. Kapsad, spinat, punapeet, hernes 3 aastat vahekultuure. Oale piisab aastast-paarist. Kapsale võib nuuter sisse lüüa (kui panna järgmisel aastal uuesti samale kohale kapsas kasvama ja vahepeal on haigusetekitaja sisse tulnud). Sõnnikut hästi kasutavad: lillkapsas, seller, porrulauk, rabarber, kõrvits, kartul, peakapsas, rooskapsas, kurk, spargel, mädarõigas 1. kartul + sõnnik 2. sibul, porrulauk, kõrvits, suvekõrvits 3. hernes, uba 4. kapsa liigid, redis 5. porgand, peet, pastinaak Salat vahekultuurina st. ühel väljal (ühes külvikorras) ei pea olema üks ja sama kultuur! 1. juurviljad: porgand, peet, salat, salatsigur, spinat, lehtpeet, seller 2. sibul, küüslauk, porrulauk 3. liblikõielised: aeduba, põlduba, hernes 4
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
