1930. lõpuaastail oli Eesti Vabariigis nelja erinevat tüüpi kutsekoole: põllumajanduslikud, majanduslikud, tehnilised ja kodumajanduslikud. Kutsekoolides õppijad võisid olla väga erineva eelneva haridustasemega 4-aastasest algharidusest kuni 9-klassilise reaalkoolini, ka õppeaeg erines kutsekooliti 1st kuni 4 aastani. Tähtsaimad kutsekeskkoolid: Tartu Tööstuskool, Tartu Kommerts- ja Kaubanduskool, Tallinna Linna Naiskutsekool, Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituut, Tallinna Kodunduskeskkool, Tallinna Merekool. Rahvusliku kõrghariduse tähtsaimaks keskuseks oli Tartu ülikool, mis avas oma uksed iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes 1919. aastal. Kui 20. saj algul oli TÜ venekeelne, siis 1920ndate aastate keskel peeti juba 60 % loengutest eesti keeles. 1925. Aastal võeti vastu TÜ seadus – ülikool valis ise rektori ja muud ametimehed, kes kinnitati valitsuse poolt. Ülikooli struktuuri kuulusid siis usu-, arsti-,
Kutseharidus: 3.a. õppeajaga tööstuskoolid reorganiseeriti 4.a. tööstuskoolideks, kaubanduskoolid aga kaubandus ja ärinduskeskkoolideks; Moodustati ka kõrgema astme kutsekoolid, kuhu võeti keskkooli või kutsekeskkooli lõpetanuid 4 Tähtsaimad kutsekeskkoolid: Tartu Tööstuskool, Tartu Kommerts- ja Kaubanduskool, Tallinna Linna Naiskutsekool, Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituut, Tallinna Kodunduskeskkool, Tallinna Merekool. (1919-1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 tudengit, neist veerandi moodustasid naised, järelikult ei olnud naised orienteeritud ainult kutseharidusele). 1939 – 1940 – 177 kutsekooli Eestis, 13 032 õpilast neis. (2 aasta jooksul loodi rahvuslik kutseharidussüsteem ja arendati välja kutsekoolivõrk koos ettevalmistatud rahvusliku õpetajaskonnaga) Skautlus põhines noorte isetegevuse ja enesealgatuse põhimõtetel ja selle ülesanne oli
annaabi.ee 
