Uulu kirik Uulu kirik asub Pärnu maakonnas Tahkuranna vallas Uulu külas, 500 meetrit eemal Pärnu- Ikla maanteest. Kiriku laskis 1880. aastal ehitada kuulsaim Uulu mõisnik, Peterburi õukonnategelane parun Reinhold Stael von Holstein, kelle eestvõttel ja toel ehitati ka Tahkuranna ja Häädemeeste luteri kirikud. Uulu kirik valmis mõisa lähedusse härraspere kodukirikuks. Mõisa juurde viis tänaseni säilinud läätspuude ja tammedega ääristatud allee, mida rahvasuus kutsutakse ,,akaatsia teeks". Kiriku läheduses asub mõisaomaniku hauakamber, mille otsimine võssakasvanud kaldapealselt pakub põnevust nii suurtele kui väikestele külaelanikele. Tegemist on maakiviehitisega, mida ilmestavad teravkaarsete akende paekivist raamistused. Kirikul puudub torn, sest see õhati Nõukogude Liidu ametivõimude korraldusel 1950. aastate lõpul.
Mõõgavendade Ordu rüütlite vahel pani kiriku ehituse seisma. Alles pärast vaenupoolte vahel rahu sõlmimist aastal 1240 valmis uus kivist kirikuhoone. Tallinna Toomkirik on pühitsetud Pühale Neitsi Maarjale. 1240. aastal nimetas Taani kuningas Valdemar II kiriku Tallinna piiskopkonna peakirikuks ning Tallinna Toomkirikust sai kogu Eesti kirikute emakirik. Olenemata Tallinna ja Eestimaa isandatest on toomkirik alati olnud kirikupeade kodukirikuks. Kuni Vene ajani olid toomkiriku ülemõpetajateks piiskopid. Vene ajal kaotati piiskoppide amet ja seati sisse kindralsuperintendentide institutsioon ning Tallinna Toomkirik muutus kindralsuperintendentide kirikuks. Kindralsuperintendent oli ühtlasi ka toomkiriku ülemõpetajaks. Alates kiriku ehitamisest kuni Eesti iseseisvumiseni kuulus toomkirik saksa kogudusele ja põhilisteks liikmeteks olid kohalik aadelkond ning saksa rahvusest kaupmehed. Kuid siiski on
vennaskonnal ühes või mitmes kirikus oma altar, mille ehtimise kulud ta kanda võttis ning mille juures teeniva vaimuliku elatise eest ta hoolitses. Vennaskonna liikmed osalesid nende poolt rahastatud altari juures peetavatel jumalateenistustel ning lasid seal oma hingede eest palvetada. Mida jõukam oli vennaskond, seda rohkem kulutas ta ka kiriku peale. See kuulus lahutamatult ühiskondliku prestii?i juurde. Mustpeade nö. kodukirikuks oli Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kirik (Vene tn. 16- 18), millega vennaskond oli seotud ümmarguselt 125 aastat alates 1400. aastal sõlmitud lepingust kuni kloostri laialisaatmiseni reformatsiooni ajal 1525. aasta jaanuaris. Igal kirikul oli tavaliselt kaks ilmalikku eestseisjat, kes tegelesid kiriku majandusasjadega. Dominiiklaste Katariina kiriku eestseisjatest oli 15. sajandi algusest üks raehärra, teine mustpea
1219. aastal kui taanlased saabusid Taanist Tallinna dominikaani mungad, kelle eesmärgiks oli Toompeale rajada uus klooster. Dominikaani mungad alustasid praeguse Toomkiriku kohale kivist klooster-kiriku ehitamist, kuid konflikt Taani kuninga vasallide ning Mõõgavendade Ordu rüütlite vahel pani kiriku ehituse seisma. Alles pärast vaenupoolte vahel rahu sõlmimist valmis uus kivist kirikuhoone. Olenemata Eestimaa ja Taani isandatest on Tallinna Toomkirik alati olnud kirikupeade kodukirikuks. Kuni vene ajani olid Toomkiriku ülemõpetajateks piiskopid. Vene ajal kaotati piiskoppide amet ja seati sisse kindral- superintendentide institutsioon ning seega muutus Toomkirik ka kindralsuperintendentide kirikuks. Kindralsuperintendent oli ühtlasi ka Toomkiriku ülemõpetajaks. Kiriku ehitamisest alates kuni Eesti iseseisvumiseni kuulus Toomkirik saksa kogudusele ning põhilisteks liikmeteks olid kohalik aadelkond ning saksa rahvusest kaupmehed. Siiski koguduse ajaloo
annaabi.ee 
