kerkis, seda kestvam pidi tulema kooselu. Kerkinud tainast vormis pruut leivapätsid. Kui leivad ahjust välja võeti, uuriti pragusid leibades. Kui neid oli küpsemise käigus palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmaleib Kogu pulma aja seisis pulmaleib söögilaual, mida keegi ei puutunud. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust küpsetatud karaskit, kakku või odraleiba. 19. saj keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba (peenikest leiba). Hiljem hakati kasutama rukkipüüli pulmaleiva tegemiseks. Pulmaleivad küpsetati tihti tavalistest leibadest erineva kujuga. Leiva suurus olenes pulma mineva pere suurusest. Kingileib Kingileib on spetsiaalselt valmistatud. Valmistati enamasti linnasejahust, kuna see oli maitsvam. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga.
Nii seisis päts leiba kogu pulma aja söögilaual. Seda ei puutunud mitte keegi. Nii loodeti kindlustada noorpaarile küllus ning vältida leivapuudust edasises kooselus. Leib oli pulmades ka traditsiooniliseks viljaõnne tagavaks kingiks (Tedre, 1985). Pulmaajaks tehti pulmaleib, mis paikkonniti valmistamisviisi poolest erines. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust karaskit, kakku ja odraleiba. 19. sajandi keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba, nn peenikest leiba. Hiljem hakati seda tegema veskis jahvatatud rukkipüülist (Kalits, 1988). Pulmaleivad küpsetati tihti ka tavalistest leibadest erineva kujuga. Vigala pulmaleivad olevat olnud määratu suured 18 tolli laiad ja 8 tolli paksud, ratta moodi. Leiva suurus olenes enamasti pulma mineva pere suurusest. Kaarma kandist on teada, et pulma minnes võeti kaasa ,,peresuurune" leib. Üle Eestimaa on teateid, et pulmakotis pidi olema üks
annaabi.ee 
