naiste teha. Nii Inglismaal kui PõhjaAmeerikas paistab selletõttu silma suure, sügava kunsti, kirjanduse ja muusika langemine. Eesti naisest, kunstist, kunstnikkudest ei maini Tammsaare palju, kuna siin pidi puuduma nii üks kui teine. Tammsaare arutleb ka oma artiklis tõelise kunstniku ja kodunaise vahelise suhte üle. Ta loob mitmete näidete varakl arvamuse, et suurimad kunstinukudloojad on jäänud ilma koduarmastusest ja toetavast naisest. Samuti arvab tammsaare, et kunstinkud põevad kidevust. Ta ütleb, et kunstnikud ei loo terveid iseloomusid ja kannatavad vast hallutsinatsioonide käes. Tammsaare arvab, et kunstinkud on alati põdenud, vaevelnud, uurinud, kuulmata asjade järel otsinud. Seda ei tee aga ükski normaalneparas mees, sest tema peamure on naine, kes kodu loob. Tammsaare arvates peab aga kunst eelkõige terve olema.
„Väleküüs ja Tuhknai“ (1935) – koerast ja inimeste kätte sattunud rebasest,„Võrukael“ (1945) – rebasest, kelle vastu kodu- ja metsloomad ühisrinde moodustavad, „Jutte loomadest“ (1951),lood inimeste ja loomade suhetest, inimeste käitumine ja omadused üle kantud loomadele (antropomorfeerimine), hariv eesmärk 2. Karl Ristikivi „Lendav maailm” (1935) – personifitseeritud linnud; vabadusest, koduarmastusest, isamaaline hoiak ( Nõukogude okupatsiooni alul keelatud raamat),“Semud” (1936)- kutsikad,“Sellid” (1938) - kassipojad- kirjutas lastejutte pigem juhuslikult,materiaalsed huvid,filosoofiline ja eetiline plaan olulised. 3. Harri Jõgisalu „Käopoja tänu“ (1967) – erinevate lindudega seotud muinasjutulaadsed jutud (miks ööbik laulab öösiti, nurmkana ja rebane), „Kärp“ (1981)- mõtisklev lugu kärbiperest, „Linnavarblane maal“
annaabi.ee 
