NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
liigne loosunglikkus ajapikku realistlikuma ja psühholoogilisema lähenemisega.
Fašismi olemust lahanud, varjatult totalitarismist kui nähtusest kõnelnud
„Protsess” (1975, Abby Manni filmistsenaariumi „Nürnbergi protsess” põhjal)
saavutas noore publiku seas – paljuski tänu ansambli „Ruja” kaasamisele – suure
populaarsuse (üle 40 000 vaataja); põhimõtteliselt samasugust, uudselt löövat
esteetikat ja kodanikupaatost esindas kammerlikumas vormis Noorsooteatri
kirjandusala juhataja Mati Undi postmodernistlikku maiku näidendi „Good-bye,
baby” lavatõlgendus (1975). Undi „Peaproov” (1977) ja bulgaarlase Georgi
Džagarovi „Prokurör” (1978) seevastu tähistasid nii Komissarovi liikumist
psühholoogilisema teatri suunas kui ka üpris julget meele avaldamist nõukogude
tegelikkuse, sh. valitseva ajalookontseptsiooni 40 vastu: „Prokuröris” puudutati