"kodanikupaatost" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

liigne loosunglikkus ajapikku realistlikuma ja psühholoogilisema lähenemisega. Fašismi olemust lahanud, varjatult totalitarismist kui nähtusest kõnelnud „Protsess” (1975, Abby Manni filmistsenaariumi „Nürnbergi protsess” põhjal) saavutas noore publiku seas – paljuski tänu ansambli „Ruja” kaasamisele – suure populaarsuse (üle 40 000 vaataja); põhimõtteliselt samasugust, uudselt löövat esteetikat ja kodanikupaatost esindas kammerlikumas vormis Noorsooteatri kirjandusala juhataja Mati Undi postmodernistlikku maiku näidendi „Good-bye, baby” lavatõlgendus (1975). Undi „Peaproov” (1977) ja bulgaarlase Georgi Džagarovi „Prokurör” (1978) seevastu tähistasid nii Komissarovi liikumist psühholoogilisema teatri suunas kui ka üpris julget meele avaldamist nõukogude tegelikkuse, sh. valitseva ajalookontseptsiooni 40 vastu: „Prokuröris” puudutati