Rooma riigis oli talupojaühiskond. Ainult maavaldaja oli kogukonna täisväärtuslik liige. Igaüks pidi teenima sõjaväes, varustus tuli endal muretseda. Seetõttu moodustasid rikkamad ratsaväe ja vaesemad jalaväe. Kõige vaesemad olid sõjaväekohustusest vabastatud. Enamike roomlaste peategevus oli põlluharimine ja sõdimine. See kujundas ka nende väärtused isamaa-armastuse, traditsioonide austamise, enesedistsipliini. Seetõttu saab roomlaste ranget kodanikumoraali võrrelda ainult Sparta omaga. ROOMA VABARIIK Aastal 510 e.m.a. Kehtestati Roomas vabariik. Senise kuninga asemel seisid nüüd riigi eesotsas senat ja kaks konsulit, kes olid kõrgeimad igal aastal valitavatest ametnikest. Vabariik püsis kuni aastani 30 e.m.a. Vabariigi ajal saavutas Rooma hegemoonia teiste Latiumi linnade üle ja võttis kõigi sõjavägede juhtimise enda alla. 5. sajandi lõpuks oli Rooma Kesk-Itaalia tugevaim riik. Sõltumatuks jäid veel
kuid nemadki kuulusid rooma kodanike hulka. Elu varases Roomas oli talupoeglikult karm ja tahumatu. Enamuse roomlaste peategevus oli põlluharimine ja sõdimine. See kujundas roomlaste maailmavaate ning kõlbluse, mille aluseks said kodumaa-armastus, riigivõimu ja traditsioonide austamine. Ka edaspidi lugesid roomlased kodanikuvoorusteks eeskätt vaprust, enesedistsipliini, jumalate ja esivanemate austamist, kohusetäitmist riigi ja perekonna ees. Roomlaste ranget kodanikumoraali saab võrrelda ainult Sparta omaga. Patriitsid ja plebeid Pärast kuningavõimu kukutamist valitses Itaalias patriitside aristokraatia. Need olid põliste suguvõsade liikmed, kellest usuti, et nad põlvnevad kuulsatest esiisadest (patres – isad ladina keeles. Ainult patriitsidel oli õigus olla riigiametnik ja preester, tõlgendada tavaõigust ja kuuluda senatisse. Enamus patriitse olid jõukad maavaldajad ja nende ümber koondus arvukalt kliente
annaabi.ee 
