Keskaja ühiskond Eestis- linnad ja kaubandus Keskaeg kestis 5.-15. sajandini. Keskajal hakkasid tekkima linnad. Linnad tekkisid asulatest ning alguses olid need küllaltki algelised, kuid ajapikku arenesid suuremaks ja tugevamaks. Linnades oli olulisel kohal kaubandus ja käsitöö. Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus. Eestis sai üheksa asulat linnaõiguse. Kodanikuks sai hakata vaba inimene, kes elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Linna valitses raad. Rae võim oli väga suur ja omandas reformatsiooni järel peaaegu piiramatu täiuse. Raele kuulus kõrgeim kohtuvõim nii tsiviil- kui ka kriminaalasjus. Väiksemates linnades pidi raad aga oma võimu jagama maaisanda määratud linnafoogtiga ehk põhikohtunikuga. Rae võimkonda ei kuulnud aga linnade juures paiknevad maaisandate residentsid. Raad sekkus tugevalt kodanike isiklikku ellu, et panna piir liigsele priiskamisele. Raehärra pidi olema
kohustused olid väiksemad ja oli parem juurdepääs haridusele. Keskaeg algas Romulus Augustuse kukutamisega, aastal 476 ja lõppes aastal 1492, mil Columbus avastas Ameerika ja algas Uus Maailm. Keskaeg jaguneb kolmeks perioodiks — varakeskajaks, kõrgkeskajaks ja hiliskeskajaks. Linna kõige suuremaks plussiks võib pidada asjaolu, et inimesed olid vabad, nad ei kuulunud kellelegi. Linnakodanikuks sai inimene peale seda, kui oli tasunud kodanikumaksu ja elanud teatud aja linnas. Linnakodanikul oli oma maja või toake. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Maal kuulus nii talu, kus talupoeg elas kui ka talupoeg ise maahärrale, kelle heaks talupoeg pidi tööd tegema ning kes võis tema üle kohut mõista nagu heaks arvas. Linnakodanikel oli parem juurdepääs haridusele, kui läheduses oli ülikool ja võimalus seal õppida
Essee Keskaegne linn õiguslikud, majanduslikud ja kultuurilised aspektid Peale maa vallutamist hakkasid Vana-Liivimaal tekkima linnad.Linnadeks kujunesid kaubateedel asuvad keskused. Kutsuti kohale vajalikud kaupmehed ja käsitöölised. Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli linnaõigus. Eesti linnad said linnaõiguse Saksa linnadelt. Linnakogukonna kodanikuks võis saada igaüks, kes elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Linna võimuorganiks oli raad, selle liikme seisus oli eluaegne. Rae ülesanneteks oli näiteks heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine, linna huvide kaitsmine, kirikute ja koolide eest hoolitsemine jne. Linnad olid tavaliselt ümbritsetud müüriga või valliga. Rikkamaid linnu ümbritses kivist müür, aga vaesemaid muldvall ja puitkindlustused. Kuna kõik inimesed ei mahtunud linna ära, siis elas vaesem elanikkond eeslinnades. Linnaelu
linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganies. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest (teenijad, kerjused jne). Linnaõigus saadi maaisandalt, mis tagas linnakodanikule autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnakodanikuks võis saada iga kodanik, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Kodaniku kohustusteks oli vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna sõjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest ja maksta makse. Linna juhtis raad, mida juhtisid raehärrad. Raehärra amet oli eluaegne ning palgata. Majad asusid lähestikku ja tavaliselt olid need puust, ka tänavad olid kitsad ning seetõttu levisid tulekahjud. Tulekahjude vältimiseks hakati maju ehitama kivist ja iga
sunnismaisus- puudus liikumisvabadus; isikliku elu piiramine; talupoegade ost-müük- vahetus; kodukari- mõisinike karistus talupoegadele; ei osalenud riiklikus elus; ei tohtinud kanda relvi. Linnaõigus- tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse; Linna kodanik- vaba ininene, kui ta elab püsivalt linnas ja maksab kodanikumaksu. Kohustused: vahiteenistus linna müüril, linna sõjaline kaitse, osavõtt linnas vajalikest töödest, maksude maksmine. Eesõigused: linna kohus mõistis kohut, ainult nemad tegelesid linna piires käsitöö ja kaubandusega, vabastatud tollimaksust, võisid kasutada maad. Raad- linna juhtkond, kuhu kuulusid raehärrad; Bürgermeister- linnavanem, linnapea, tähtsaim ametnik; Gild- ametialane ühendus, kuhu kuulusid ülem- või keskklassist kuuluv täiskasvanud mees
Keskaegne linn kui riik riigis Õiguslikud, majanduslikud ja kultuurilised aspektid Keskaegsed linnad rajati feodaalide maa peale. Alates 11 sajandist algas linnade kiire arenemine, millega kaasnes ka kiire kultuuri ning majanduse areng. Peamine asi, mis eristas linnasid maa asulatest, oli linna õiguslikuks aluseks olev linnaõigus. Linna kogukonna kodanikuks võis saada igaüks, kes linnas püsivalt elas ning kodanikumaksu maksis. Linnad olid enamasti ümbritsetud müüri või valliga. Linnadesse pääses hästi valvatud väravate kaudu. Rikkamaid linnu piiras kivist müür, vaesemaid aga muldvall ja puitkindlused. Need pidid olema kaitseks välisvaenlaste rünnakute või ka oma enda senjööri kallaletungide vastu. Vaesemad linlased, kes müüride vahele ära ei mahtunud, pidid elama eeslinnades, mis rünnakute ees kaitseta jäid. Linna südameks oli turuplats
Linnad ja kaubandus Liis Sideljov Õiguskorraldus Linna õiguslikuks aluseks on maaisanda poolt antud linnaõigus Tagas linnakodanikkonna autonoomia · Linnakodanikel oli isiklik vabadus, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse · Linnakogukonna liikmeks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu Linnakodaniku kohustused: Vahiteenus linnamüüril ja tornides Linna sõjaline kaitse Osavõtt linnale vajalikes töödes Maksude maksmine Linnakodaniku õigused: Nende üle võidi kohut mõista vaid linnakohtutes Ainult nemad tohtisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega Nad olid vabastatud tollimaksust Võisid vabalt kasutada linna metsasid, heina- ja karjamaid Viru eelväravatornid Tallinnas. Tallinna raekoda, 1402-1404.
· Tagas linnakodanikkonna autonoomia · Eristas linna ümbritsevast keskkonnast · Linnakodanikel oli isiklik vabadus, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse · Linna põgenenud sõltlased said aasta ja ühe päeva möödudes vabaks inimeseks · Linnakogukonna liikmeks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu · Linnakodaniku kohustused: · Vahiteenus linnamüüril ja tornides · Linna sõjaline kaitse · Osavõtt linnale vajalikes töödes · Maksude maksmine · Linnakodanike õigused: · Nende üle võidi kohut mõista vaid linnakohtutes · Ainult nemad tohtisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega · Nad olid vabastatud tollimaksust
jaoks. Selle andis maaisand ja tagas autonoomia linnakogukonnale. Tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. 5. Millise õiguse Eesti linnad said? Tallinn, Narva, Rakvere-Lübecki õigus Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide, Haapsalu-Riia õigus Vana-Pärnu-piiskopiõigus 6. Kes said linna kodanikuks? Kodanikuks võis saada iga inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. 7. Millised olid kodaniku kohustused: vahiteenistus linnamüüril ja tornides, linna sõjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest ja muiduigi maksude maksmine. õigused: nende üle võidi kohut mõista vaid linna kohtus, üksnes nemad tohtisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega, nad olid vabastatud tollimaksust, nad võisid vabalt kasutada linna metsi, heinamaid ja karjamaid. 8. Kes sai olla raehärra?
Kas eestlastel oli keskajal parem elada maal või linnas? Kahtlemata oli nii maa- kui ka linnaelul oma positiivseid ja negatiivseid külgi. Mina arvan, et linnas oli inimestel parem elu, sind kaitsesid seadused ja maksud olid väiksemad kui maal. Linnakodanik oli vaba, samuti õppis linnaelanik ära saksa keele. Linna kõige suuremaks plussiks võib pidada asjaolu, et inimesed olid vabad, nad ei kuulunud kellelgi. Linnakodanikuks sai inimene peale seda, kui oli tasunud kodanikumaksu ja elanud teatud aja linnas. Maal kuulus talu, kus talupoeg elas ja ta ise maahärrale, kes võis teda müüja ja tema üle kohut mõista nagu heaks arvas. Linnakodanikul oli oma maja või toake. Elamispinna eest pidi renti maksma aga see väljaminek ei olnud nii suur. Samuti olid linnaelanikul isiklikud asjad ainult tema omad ja mitte kellegi teise. Linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus, mille tuumaks oli linnakodaniku isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse
vabadeks inimesteks. Tallinnas, Rakveres ja Narvas elati Taani kuningalt saadud ja paljudes Läänemere löunakalda kaubalinnades kehtinud Lübecki õiguse järgi. Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide ja Haapsalu said oma maaisandalt Hamburgi öigusel rajaneva Riia õiguse. Vana-Pärnus kehtis kohaliku päritoluga piiskopiöigus. Linnakogukonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. Kodanikul oli mitmeid kohustusi, nagu vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna söjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest ja muidugi maksude maksmine. Linnade rahvastik Liivimaa suurtes linnades, Riias, Tallinnas ja Tartus, Oli juhtiv positsioon sakslaste käes, kellest enamik Oli saabunud siia Rein-Vestfaali või Põhja-Saksa rannikualadelt. Kuna nad kõnelesid omavahel alamsaksa keeles, sai ka linnade ametlikus asjaajamises valitsevaks alamsaksa keel
Külaühiskonna alumise kihi moodustasid vähese maaga palgatööst elatuvad talupojad, sulased ja teenijad. 5.Linnad ja kaubandus. Tsunftid ja gildid Linnadest said otsekui eksterritoriaalsed üksused, mille piirides muutusid senised sõltuvussuhted kehtetuks ja mille elanikud moodustasid iseseisva omavalitsusliku linnakogukonna. Linnades asutamisel oli kaalukaim roll maaisandal, kes andis linnaõiguse. Kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu ning ainult linnakogukonna liikmed tohtisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega ja vabalt kasutada linna metsi , heinamaid ja karjamaid. Linna valitses raad, mille võim oli väga suur ning peale tavapärase linna sissetulekute ja heakorra kindlustamise kuulus suuremates linnades raele kõrgeim kohtuvõim nii tsiviil- kui ka kriminaalasjus.
Siis peeti talupoegadega ühiseid söömaaegu ehk vakusepidusid. 23. Kaubanduse ja Hansa liidu kaudu jõudis maale uusi kultuurimõjusid. Kuna kaupmehed peatusid linnades ning nende kaudu levis nende maade kultuuri. 24.Kultuuri juurdumine maarahva seas oli aeglane, kuna maale ei jõudnud kultuur nii kiiresti kui linnadesse. 25. Eestlaste õiguslik seisund oli peale vallutust küllaltki hea. 26. Kodanikuks sai iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. 27.Kui mina oleksin mõisnik, siis ma elaksin 15.sajandil. Ma elaksin Kiltsi mõisas. Mõis on ehitatud kivist. Mul oleks mitu talupoega, kes tegeleksid heinaniitmise ja kuivatamisega, vilja külvamise ja koristamisega, loomade kasvatamisega. Mul on olnud ka talupoeg, kes ei teinud tööd, tema viskasin ma majast välja. Mul on hea elu, mul on palju raha. 28. Gildid aitasid kaasa oma liikmete matuste korraldamisel ning hoolitsesid leskede ja orbude eest. 29
kohustused mõisa vastu, nõudlus teravilja järele Lääne-Euroopas mõisate arvu suur kasv, relvakandmise õiguse äravõtmine. 10. Mõisate tekkimine Võeti endale orje, määrati erinevaid kohustusi. 11. Linnade õiguskorraldus. Linna õiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. Maaisand andis linnaõiguse, linna kodanikuks sai inimene, kes elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Mitmed kohustused (maksude maksmine,sõjaline kaitse,vahiteenistus,erinevad tööd), Inimsed said linnas: tegekeda käsitöö/kaubandusega, vabastatud tollimaksust, kas linna metsi, heina/karjamaid. Linna valitses raad. Raehärrade kohustused aasta kaupa kahes vahetuses. Toomemäel kehtisid omad seadused, sekkuti kodaniku isiklikku ellu(pulmade suurus,külaliste arv, ehete väärtusrõivakorraldused.), pandi piir priiskamisele. 12. Gildid ja vennaskonnad.
Liikumisvabadus säilis vabadel talupoegadel. Kujunes välja ka pärisorjus talupoeg oli mõisniku iskiklik omand. · Kasutati 3 väljasüsteemi. Tähtsaim tehniline uuendus vesiveski. Vilja kasvatamine suurenes(oder, rukis). Karjakasvatus andis lisa toidulauale. Enamasti taludes mite mõisates. Linnaõigused ja kaubandus · Linnaõigus tagas linnale seadusliku korra ja iseseisvuse. Linnakodanikuks võisid saada vabad inimesed(elas püsivalt linnas, maksis kodanikumaksu). Linnanõukogu ehk rae liikmete arv oli erinev. 14.saj 24aga, 15.saj vähens see 14. Rae koosseisu kuulus veel 4 bürgermeistrit(linnapead). · Maahärrat esindas linnafoogt. Nende residentsid ehk kodud asusid lossides. Neil oli väike mõjuvõim. Nende lossid ei kuulunud linnale. · Rae ülesanded: 1.Linna sissetuleku ja heaolu kindlustamine 2.Kaubanduse ja käsitöö soodustamine 3.Kirikute ja koolid eest hoolitsemine 4
koormistest lahti ostnud Maavabad talupojad arvatavasti ülikute järeltulijad, isiklikult vabad, sõjateenistuse kohustus Vabadikud palgatööst elatuvad talupojad Linnade õiguskorraldus Linnaõigus maaisandalt Linnakodanikud isiklikult vabad, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse Öeldi ,,linnaõhk teeb vabaks" Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene, kes elas piisavalt kaua linnas ja maksis kodanikumaksu Kohustused: vahiteenistus, linna sõjaline kaitse, osavõtt linnale vajalikest töödest, maksude maksmine Õigused: nende üle võis kohut mõista vaid linnakohtus, õigus tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega, tollimaksu vabastus, linna metsade, karjamaa, heinamaa kasutusõigus Linna valitses raad, suurus sõltus linna suurusest Korraga ametis pooled rae liikmed Rael kõrgeim kohtuvõim
Õiguskorraldus maaisandalt saadi linnaõigus, kes tagas autonoomia; linnakodanikud olid isiklikult vabad, sisserändajad, talupojad (orjad), kes tulid linna ja said siin 1 aasta ja 1 päev hakkama, said vabaks. Kodanikel oli õigus tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega ning olid vabastatud tollimaksust, võisid kasutada linna metsasid, õigus mõista kohut ainult linnakohtutes. Kodanike kohustused olid: elama püsivalt linnas, tasuma kodanikumaksu, linna sõjaliselt kaitsta (vahiteenustus). 13. Iseloomusta lühidalt Vana-Liivimaa kiriklikku korraldust. Millised vaimulikud ordud tegutsesid Vana-Liivimaal? Kas maarahvas võttis katoliku usu omaks? Mille poolest erines reformitud kirik katoliku kirikust? Kiriklik keskus oli Riias, piiskopid kandsid kristlikku maailmapilti, korraldasid kohapealset elu, vahendasid uusi kultuurilisi mõjusid, moodustasid haridusliku eliidi. Toomkoolid, kloostrid.
valitsejate lossides, sadamates, linnustes, kloostrites või sildadel. Linna ülesanneteks olid maksude kehtestamine, kohtumõistmine, kauplemisteede kehtestamine ja nende täitmise kord, julgeoleku ja ausa kauplemise tagamine. Linna juhid valiti kaupmeeste seast, kuna nad olid kõige rikkamad – elanikkonda kuulusid ka käsitöölised ning linna alamkihid. Kodanikeks saadi sünni läbi või olles teatud aja linnas elanud – viimase puhul tuli anda kodanikuvanne – maksta tuli ka kodanikumaksu. Kodanike eesõigusteks olid käsitöö, kaubandus, linna metsade, karjamaade ja põllumaade vaba kasutamine, see, et nad olid tollimaksust vabad ning et linnakohus mõistis neile kohut. Kohustusteks oli aga vahiteenistus linna müüril, linna sõjaline kaitse, maksude maksmine ja osavõtt linnale vajalikest töödest. 4) iseloomusta islami teket ja levikut, milline on kultuuripärand? Islami religioonile pani aluse Meka kaupmees Muhamed, kes 7.saj alguses hakkas jutlustama ranget
Tänavad olid tavaliselt kitsad. Peatänavad viisid turuplatsini. Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Raas olid üldiselt rikkamad linnakodanikud. Raad otsustas kõike linna puudutavat. Raad käis koos raekojas. Koosolekuid peeti raekirjutaja ruumis ja tähtsa külalise puhul suures raesaalis. Linna elanikkond moodustas linnakodukonna. Kodanikuks saadi kas peale sündi või piisavalt linnas elamisest. Linna kodanikuks saamiseks pidi andma kodanikuvande ja maksma kodanikumaksu. Kodanikud jagati kolmeks- ülemkiht ehk patriitsid, keskkiht ehk bürgerid, alamkihid ehk pleebs. Keskaegsete linnade elu toimus linnaõiguse alusel. Tavaliselt andis selle maahärra või valitseja, kelle vasalliks maahärra oli. Linnaõiguse järgi jagunesid keskaegsed linnad kolmeks: linnriikideks, vabalinnadeks ja riiklinnadeks. Enamik kaubandusest toimus turuplatsil.
Linnaelanike koosseisu kohta on allikate puudusel vähe teada, aga arvatakse, et tuuma moodustasid Saksamaalt saabunud käsitöölised ja kaupmehed. Kaugkaubanduses ei suutnud eestlased sakslastega konkureerida, kohalikus kaubanduses oli aga just neil mitmeid eeliseid. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. Linnakogukonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. Kodanikul oli mitmeid kohustusi, nagu vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna sõjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest ja muidugi maksude maksmine, neil oli ka eesõigusi: nende üle võidi kohut mõista vaid linna kohtus, üksnes nemad tohtisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega, nad olid vabastatud tollimaksust, nad võisid vabalt kasutada linna metsi, heinamaid ja karjamaid. Linna valitses raad, mille suurus sõltus linna suurusest
Liivi ordumeistril oli endal piisab kaitse ja sõjavägi olemas. Mis on linnaõigus? Linnaõigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib linnaelu. Millise linnaõiguse Eesti linnad said? 1)Tallinn, Rakvere ja Narva-Lübecki õigus. 2)Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide, Haapsalu-Hamburgi õigusel rajanev Riia õigus. 3)Vana-Pärnus kehtis piiskopiõigus. Kes said linna kodanikuks? Linna kodanikuks said kõik vabad inimesed, kes elasid linnas ja maksid räa kodanikumaksu. Millised olid kodaniku:1)õigused; 2)kohustused 1)ÕIGUSED 1)Kohut võis linnakodanike üle mõiste ainult linna kohus. 2)Linna piires võisid ainult nemad käsitöö ja kaubandusega tegeleda. 3)Vabastatud tollimaksust. 4)Võisid vbalt kasutada linna metsi, heina-ja karjamaid. 2)KOHUSTUSED 1)Vahiteenistus linna müüril ja tornides. 2)Linna sõjaline kaitse. 3)Osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest. 4)Maksude maksmine. Kes sai ola raehärraks?
linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevate keskkonnast. Linnaõiguste tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. Tänu põhimõttele linnaõhk teeb vabaks said ka linna põgenenud sõltlased aasta ja ühe päeva möödudes vabadeks inimesteks. Linnade valitsemine-linnakogukonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vana inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. Linna valitses raad, mille suurus sõltus linna suurusest. Et linna juhtimise eest tasu ei makstud, täitsid raehärrad oma kohustusi aastakaupa kahes vahetuses.Rae võim oli väga suur ja omandas reformatsiooni järel peaaegu piiramatu täiuse. Linnade rahvastik-Liivimaa suurtes linnades oli juhtiv positsioon sakslaste käes.Arvuliselt oli aga linnades selge ülekaal kohalikul rahval. Üldiselt arvatakse, et Liivimaa linnades oli rahvus keskajal pigem sotsiaalne kui geneetiline määratlus
16.saj talupoegi hakkati pidama mõisnike isiklikeks omandiks. Liivimaal oli väljakujunenud pärisorjus. 6. Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus. Linnaõiguse tuumaks linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse katse. Põgenikud said pärast aasta ja ühe päeva möödudes vabadeks inimesteks. Linnakogukonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. Kohustused: vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna sõjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest, maksude maksmine. Õigused: nende eest võidi kohut mõista vaid linna kohus, tohtisid tegeleda vabalt käsitöö ja kaubandusega, vabastatud tollimaksudest, võisid kasutada linna metsi, karjamaid ja heinamaid. Raad valitses linna, mille suurus sõltus linna suurusest. Raehärra pidi
oma ma peale tagasi tuua. Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. Sellest kujunes keskajal välja vanasõna: ,,Linna õhk teeb vabaks". Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Linnakodanikus saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikuraamatusse. Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks: - Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriisid, kelle rikkus tulenes eelkõige ülemerekaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada, paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel
autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse.Tallinnas, Rakveres ja Narvas elati Taani kuningalt saadud ja paljudes Läänemere kaubalinnades kehtinud Lübecki õiguse järgi.Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide ja Haapsalu said oma maaisandalt Hamburgi õigusel rajaneva Riia õiguse. Linnakogunonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Linnakogukonna liikmed pidid olema vahiteenistusel linnamüüril ja tornides ja tegid muid vajalikke töid kuid võisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega jne. Linna valitses raad (Raad ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan.) mille suurus sõltus linna suurusest. Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust, omama lina piires kinnisvara ja kuuluma kaupmeeste
Selle tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. · Linnaõiguse said Eesti linnadest Tallinn, Rakvere, Narva (Taani kuningalt saadud õigus); Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide, Haapsalu (Hamburgi õigusel rajanev Riia õigus); Vana-Pärnu (kohaliku päritoluga piiskopiõigus). · Linna kodanikeks said vabad inimesed, kes elasid püsivalt linnas ja maksid ära kodanikumaksu. · Kodaniku õigused: a) Nende üle võis kohut mõista vaid linna kohtus. b) Ainult nemad võisid linna piires tegeleda käsitöö ja kaubandusega. c) Nad olid vabastatud tollimaksust. d) Nad võisid vabalt kasutada linna metsi, heinamaid ja karjamaid. · Kodaniku kohustused: a) Vahiteenistus linna müüril ja tornides. b) Linna sõjaline kaitse. c) Osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest. d) Maksude maksmine.
Haapsalu ; Vana-Pärnu ; Uus-Pärnu ; Paide. 16. sajandi lõpul oli Eesti alal kümme linna: lisaks keskajal tekkinutele said 16. sajandi teisel poolel linnaõiguse veel Kuressaare Saaremaal (1563) ja Valga (1584). (Estonica, 2010) Kuigi linna ladviku moodustasid kõikjal sakslased, oli eestlaste osakaal linnades suhteliselt suur. Kui 14. sajandil võeti eestlasi veel ka linnakodanikeks, siis 15. sajandil hakati nende kodanikukssaamist üha enam piirama, muuhulgas kodanikumaksu tõstmise teel. (Laur, 1999) Keskaegne linn oli peamiselt kaupmeeste ja käsitööliste elupaik. Seal elasid ka võimu esindajad ja sõjamehed, samuti vähesed tollased haritlased. Muidugi oli linnades ka teenuste pakkujaid (ehitusmeistrid). Mõned linlased pidasid kariloomi, keda päeval linnast välja karjamaale aeti. Põldu harisid linlased harva, küll aga oli paljudel aedu linnas või linna lähedal. Kaitseks olid linnal harilikult müürid ümber ja seda silmatorkavat iseärasust peetigi
Läänemaal. Saaremaa jäi taanlastele Pilet nr.4 1.Keskaegsed linnad ja kaubandus Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus , mis tagas linnakodanikule autonoomia ja eristas teda ümbritsevast keskkonnast. Liivimaa suurtes linnades Riias, Tallinnas ja Tartus oli juhtiv positsioon sakslaste käes. Linnade ametlikus asjaajamises oli alamsaksakeel. Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene teatud tingimustel. Nt. Kui ta elas püsivalt linnas, maksis ära kodanikumaksu jne. Linna valitses raad, mille suurus sõltus linna suurusest, linnjuhtimine oli tasuta töö ja raad vahetus aastakaupa. Rae võim oli piiramatu. Keskajal oli kaks suurt gildi – Suurgild- sinna kuulusid abielus olevad kaupmehed ja Mustpeade vennaskond- sinna kuulusid vallalised kaupmehed. Teiste gruppide suhtes hoidsid kaupmehes ranged distantsi. Liivimaa linnade kaubanduslik suunitlus tulenes äärmiselt soodsast asendist Kirde-Euroopa kaubanusteede võrgus
Inimesed kolisid maalt linna elama. Linnaelanike madala sündimuse ja kõrge surevuse juures andis maarahvas linnarahvale tõhusat täiendust. Paljud talupojad põgenesid samuti linna , sest kui nad suutsid varjata end ühe aasta ja ühe päeva said nad vabadeks inimesteks. Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Sest kui taheti kodanikuks saada, tuli kodanikul kodanikumaksu maksta ja mida rohkem inimesi ,seda kasulikum linnale ??? Hansa liit, hansakaubandus, Eesti hansalinnad. Hansa-Liit on Põhja-Euroopa kaubanduslinnade ühendus. Eestil on kaubanduseks soodne asend. Hansakaupmehed spetsialiseerusid Ida-Lääne transiitkaubandusele. Tallinnal, Riial ja Uus-Pärnul oli laokohaõigus - enne Novgorodi jõudmist pidi peatuma ühes neist. Hansakaupmeeste tugipunktidena spetsialiseerusid suuremad Eesti linna juba algusest peale ida-lääne
linnakodanike isiklik vabadus, * eraomandi ja pärimisõiguse kaitse Põhimõttele ,,linnaõhk teeb vabaks" said linna põgenenud aasta ja pühe päeva möödudes vabadeks inimesteks. Lübecki õigus Tallinnas, Rakveres ja Narvas Riia õigus Tartus, UusPärnus, Viljandis, Paides ja Haapsalus VanaPärnus kehtis kohaliku päritoluga piiskopiõigus. Linnakogukonna liikmeks sai iga vaba inimene, kui elas püsivalt linnad ja maksis kodanikumaksu. Kohustusteks vahiteenistus, linna sõjaline kaitse, osavõtt linna vajalikest töödest ja maksude maksmine. Nende üle võis kohut mõista ainult linna kohtus ja nad tohtisid linna piires tegeleda käsitöö ja kaubandusega, nad olid vabastatud tollimaksudest, võisid kasutada linna metsi, heina ja karjamaad. Linna valitses raad e. magistraat: * raehärra seaduslikust abielust, omama kinnisvara ja kuuluma kaupmeeste hulka. * kui mõni
kohustused mõisa vastu, nõudlus teravilja järele Lääne-Euroopas mõisate arvu suur kasv, relvakandmise õiguse äravõtmine. 10.Mõisate tekkimine Võeti endale orje, määrati erinevaid kohustusi. 11. Linnade õiguskorraldus. Linna õiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. Maaisand andis linnaõiguse, linna kodanikuks sai inimene, kes elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Mitmed kohustused (maksude maksmine,sõjaline kaitse,vahiteenistus,erinevad tööd), Inimsed said linnas: tegekeda käsitöö/kaubandusega, vabastatud tollimaksust, kas linna metsi, heina/karjamaid. Linna valitses raad. Raehärrade kohustused aasta kaupa kahes vahetuses. Toomemäel kehtisid omad seadused, sekkuti kodaniku isiklikku ellu(pulmade suurus,külaliste arv, ehete väärtusrõivakorraldused.), pandi piir priiskamisele. 12. Gildid ja vennaskonnad.
Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus, mis tagas linnakogukonnale autonoomia. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärismisõiguse kaitse. Nt tallinnas ja rakveres elati lübeki õiguse järgi; tartu, viljandi, haapsalu ja uus-pärnu elasid aga riia õiguse järgi. Linnakogukonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. Kodanikul oli ka kohustusi- vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna sõjaline kaitse, maksude maksmine. Linnakodanikud olid vabastatud tollimaksudest ja nas võisid vabalt kasutada linna metsi, heina- ja karjamaid. Linna valitses raad mille suurus sõltus linna suurusest. Raehärra pidid olema sündinud seaduslikust abielust ja omama linna piires kinnisvara ning kuuluma kaupmeeste hulka. Tallinnas ja tartus münditi raha. Linna raad
LINNAD: Lübecki õiguse aluselised: - Taani kuningalt saadud ja paljudes Läänemere kaubanduslinnades kehtiv. - Tallinn - Rakvere - Narva Riia õiguse aluselised: - rajanes Hamburgi õigusel. - Tartu - Paide - Viljandi - Haapsalu Vana-Pärnus kehtis kohaliku püritoluga piiskopiõigus. Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene, kes elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. Kodaniku kohustused: vahiteenistus, linna sõjaline kaitse ja oselemine linnale vajalikes töödes. Kodaniku eesõigused: nende üle võidi kohut mõista vaid linnakohtus, ainult nemad võisid tegeleda käsitöö ja kaubandusega, vabastatud tollimaksust ja võisid vabalt kasutada linna metsi, heinamaid ja karjamaid. Linna valitsemine: Linna valitses raad, mille suurus sõltus linna suurusest. Raehärra pidi olema kaupmees, omama linna piirides kinnisvara, sündinud seaduslikus abielust jm
Kodanikuks saadi kas sünni läbi või olles teatud aja linnas elanud. Tavaliselt loeti selleks ajaks 1 aasta ja 1 päev. Seda klauslit kasutasid pärisorjadest talupojad, kes linna põgenesid, teades, et end 1 aasta ja 1 päeva linnas varjates, saavad nad vabadeks linnakodanikeks ("Linnaõhk teeb vabaks!"). Linnadele oli põgenike varjamine kasulik, kuna linnade iive oli mitmesugustel põhjustel negatiivne. Linnakodanikuks saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikeraamatusse. Käsitöö ja tsunftid Suurema osa linnaelanikest moodustasid käsitöölised, kes tegelesid väiketoomisega. Vaatamata sellele, et nad tootsid vahetuse jaoks, valmistasid nad siiski suurema osa eluks vajaminevast ise. Käsitöölise majapidamisse kuulus tavaliselt maja, mille siseõues asus laut loomade ja lindudega. Linnamüüri taga olid köögivljaaiad,
soov see taastada. Algas Padise kloostri vallutamisega. Toimus Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal, aga rahutusi oli ka mujal Eestis. Paides tapeti eestlaste 4 vanemat. Eestlased pidid ülestõusu eest Saaremaal ehitama Maasilinna linnuse 1346 Taani kuningas loovutas oma valdused Saksa ordu kõrgmeistrile Linnaõigus dokument või ürik, mis tõestas, et tegemist on linnaga. Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene, kes elas linnas ja maksis kodanikumaksu. 1248 Tallinn sai Lübecki linnaõiguse Raad linnanõukogu, valitsus Bürgermeister president, rae juht Linnafoogt maahärrra esindaja rae juures Gild tsunftide ühendus Tsunft ühe eriala käsitööliste ühendus Skraa tsunfti põhikiri Kaubandus Hansa liidu liikmed: Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu. Tallinnal olid tihedad sidemed Rootsi, Soome ja Novgorodiga
alasid, kes enne olid olnud iseseisvad. Keskaegsed linnad * Keskajal oli üheksa linna: Reval Tallinn; Narwa Narva; Hapsal Haapsalu; Dorpat Tartu; Wesenberg Rakvere; Alt Pernau Vana Pärnu; Fellin Viljandi; Weissenstein Paide; Neu Pernau Uus Pärnu * Linnaelanikud ja linnakodanikud ei olnud samad. -) Linnakodanikud elasid linnas püsivalt, nad olid vabad inimesed ja neil oli õigus maksta kodanikumaksu. Nende kohustused olid pidada linna vahiteenistust, kaitsta linna ja maksta makse. * Linna valitses raad ning linna korraldus oli sama, mis ta oli olnud lääne-Euroopas. -) Raadi liikmed olid suurkaupmehed, rae liikmed oldi surmani ning kui keegi suri, siis raad ise valis sinna uued liikmed (rahvas ei valinud midagi) ning palka ei saadud rae liikmeks olemise eest. * Neli linna kuulus ka hansaliitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi.
annaabi.ee 
